Kahtlusta ja su kahtlused saavad tõeks!

Kahtlusta ja su kahtlused saavad tõeks!

Räägin teile seekord ühest jäledast haigusest, mille noores eas läbi põdesin, kuid millest siiski õnneks vabanesin. Veidike vihjan ka tuttavate koledatele haiguslugudele ja mõne õnnetu eluaegsetele tüsistustele, nii et kardetavasti ei võida ma selle looga eriti sõpru, küll aga loodan mõjutada inimesi. Või vastupidi.

Minu armusuhted algasid teises klassis. Esimene pruut oli mu klassiõde, kaunis, tõmmu ja väga uudishimulik. Tema eestvedamisel mängisime kõikvõimalikke musitamise ja kallistamise mänge ning saime regulaarselt ta tuntud kunstnikust karmi käega isa käest tappa, headel päevadel kurjustada.

Meie suhe lõppes sama kirglikult kui algas. Ühel päeval ta lihtsalt ei rääkinud minuga, vältis igasuguseid selgitusi ja hakkas sossutama ning käest kinni käima teise poisiga. Oi, ma olin armukade. Leiutasin igasuguseid vigureid ja sigadusi, et kätte maksta ja teda tagasi võita, aga tulemus oli null.

Sellele järgnes kuu aega masendust, üritasin vist isegi luuletusi kirjutada – jooma kukkuda selles vanuses ei tulnud veel pähe ja ema poleks ilmselt lubanud ka.

Igal juhul tuli suvi ja mind küüditati maakodusse vanaema karmi käe alla. Maakohad on aga teadupärast täis vabameelseid ja veelgi uudishimulikumaid punapõskseid plikasid. Ei läinud paari nädalatki, kui sain mängukaaslasteks kaks õde. Neil oli kaks lemmikmängu: poepidamine ja arstimäng. Ma ei hakka detailidesse laskuma, täpsustan vaid, et arsti meeldis neile mängida oluliselt rohkem. Mina kui hea kasvatusega poiss üritasin suurematest protseduuridest kõrvale vingerdada, ent katseteks see vaid jäigi. Loomulikult jäime ka sellega lõpuks vahele.

Möödus aasta ning taas maale saabudes selgus kole tõsiasi: üheksa kuud suviste seikluste ootamist tuli maha kanda.

Õed olid vahepeal jõudnud puberteediikka ning avastanud, et minust neli-viis aastat vanematel külapoistel on traktor ja arstimängus kõrgem kraad kui mul ning mind enam opereerima ei kutsutud, rääkimata vastuvõttudest. Tige armukadedus sisustas mu suve. Ma lausa põlesin seest. Luurasin plikade järele ja üritasin töllmokki, kellega nad ringi tõmbasid, igal moel kompromiteerida ja väiksematega neist isegi kakelda. Paar korda võitsin ja korra sain kõvasti tappa ka, aga kasu polnud midagi. Huvi mu vastu oli kadunud. Väga alandav tunne.

Salasuhe võõra naisega
Siis aga kured läksid – kurjad ilmad, algas kool ning meie klassi tuli uus tüdruk. Õpetaja tütar, elanud välismaal, ilus, salakaval ja väga avatud kõigile pahandustele ning vallatustele, mida kaks tiinekat koos suudavad välja mõelda. Ei möödunud kuudki, kui temast ja minust oli saanud õuduste paar.

Kirglik armumine ja iha võttis meie vanemate ja õpetajate suureks meelehärmiks äärmuslikke vorme.

Loomulikult ei puudunud selles loos ka mõlemapoolne kiivus, pidev teineteise truuduse testimine, armukadedushood ning stseenid, mis oleks au teinud parimatele Ladina-Ameerika seriaalidele. Aastake-paar tormilist suhet ja seksi avalikes kohtades rikkus suurema osa minusse vaevaga istutatud moraalist ning mõjus rängalt meie mõlema õppeedukusele.

Lõplikust laostumisest päästis mind üks suveõhtune jalutuskäik mööda unise kodulinna tänavaid, kus jumalik valgus avas mu naiivsed silmad. Õieti polnud see valgus, vaid ere vaatepilt, kus mu tüdruk ameles üle linna tuntud päti ja diileriga tema autos. Niipalju mul viha ja julgust oli, et lõin autoklaasi tellisega mõraseks ja põgenesin siis nagu jäneste tšempion. Hiljem läks väga napilt, et tappa ei saanud ja maksma ei pidanud. Tüdruku loogika oli muidugi raudne: too teine on vanem ja lahedam ning tal on auto, mis sa mõtlesid, et me abiellume sinuga või? Selliste argumentide vastu muidugi ei saa.

Jõuetu raev ja viha, mis mind tookord tabas, langes viljakale pinnasele. Ma ussitasin vist kõva aasta otsa ja põdesin praegu naeruväärsena tunduvat draamat rängalt nagu vana aidsihaige väikest külmetust.

Tagantjärgi analüüsides oli aga see aasta ja eelnevad kogemused need, mille eest tuleb ilmselt saatusele aitäh öelda. Sest mulle sai ühel hetkel selgeks, mis on armukadedus, millest see tuleneb ja et ma ei taha enam seda tunnet kogeda. Sellest vabanemiseks tuli muidugi järgnevate suhete ajal kõvasti endaga tööd teha ja mingid põhimõtted ümber kujundada, aga tegelikult on see suhteliselt lihtne. Suhted pärast armukadedusest lahtisaamist on olnud palju lihtsamad, usalduslikumad ja tervemad ning ma olen kõigi oma eksidega siiani sõber.

Mu mehel on armuke
Mis armukadedus üldse on? Enim on kiivust kirjeldatud kui hirmu kedagi kaotada, ebakindlust suhtes, kompleksi enda võimekuse suhtes, soovi panna partnerit endast sõltuma, soovi partnerit omada või ennast armastama sundida. Kõlab jubedalt? Veel üks definitsioon ütleb, et see on kujutletud variant tõelisest armastusest, mis baseerub egotasandi hirmudel ja aistingutel ning millel on armastusega vähe pistmist. Veelgi jõulisema seletuse leidsin perevägivallast rääkivast meediakandjast: armukadedus on üks emotsionaalse vägivalla liike, usalduse puudumine, enda ego tasandil probleem, võlts armastuse aseaine.

Ebameeldiv tunnistada, aga mina olen üldjoontes eelnevaga nõus. Armastus on ikkagi vabadus ja usaldus. Armukadedus esindab aga oma avaldumisvormides selle vastandit. See tunne on reeglina omane teismelistele, noortele ja suhetes kogenematutele inimestele ehk siis tunnuseks emotsionaalsele ebaküpsusele.

Minu jaoks on kummaline, et paljude tuttavate inimeste suhetes on normiks see, kui partner sorib teise telefonis ja meilides või korraldab ülekuulamisi suhetest teiste inimestega.

Mul on sõbranna, kes peab oma poisile nädal aega ette teatama, kui tahab kuskile minna, ja täpselt aru andma, kuhu ja kellega, ning seda kontrollitakse.

Teine sõbranna ütleb: „Ma pigem ei hakka üldse kuskile minema, et tüli ja ülekuulamist ei tuleks, istun kodus – hea rahulik.” Siis on mul tuttav tüdruk, kelle kutt võtab vahel ta päevaste kõnede registri ette, helistab läbi meesnimesid ja uurib, kes ta selline on ja mida tema tüdrukust tahab. Mu endisel tüdrukul oli kunagi mees, kes keelas seelikuid kanda ja üldse paljastavalt riietuda, sest „igast värdjad” vahivad muidu tema varandust. Ma ei hakka rääkima skandaalist, mis leidis aset, kui maja akna taga tellingutel askeldasid ehitusmehed ja tüdruk oli julgenud kodus pesus ringi liikuda.

Armukadedus on tegelikkuses kohutav ja madal instinkt, millest vabanemine on eelduseks tõelisele armastamisele ja usalduslikele suhetele.

Millegipärast arvatakse ekslikult, et see on mingit pidi armastamise kinnitus või väljendus. Usun, et need, kes ootavad partnerilt armukadedust, on ise selles kaasosalised ja samal arengutasemel nendega, kes selle peal tripivad või näitavad taolise totruse abil omast arust oma tundeid.

Kas oled armukade?

Kas oled armukade?

Okei, võtan sammu tagasi – väike armukadedusetorge on teinekord mõnus reality check oma suhtele ja ka selle diskreetne esitamine õiges kohas on omamoodi armas. Miks ka mitte vahel seda natuke näidata, aga natukeseks peaks ka ta jääma. Kättemaks eksidele, oma kalleima inimese järele nuhkimine ja kogu selline partnerit oma vallasvaraks pidav suhtumine on nii madal käitumine, et see võiks lausa karistatav olla. Ilmselt mingite karmaseaduste järgi on ka. Loodame.

Paradoks aga seisneb selles, et tõsised armukadetsejad tekitavadki oma tegevusega seda, mida ise kõige rohkem kardavad. Ei saa jätta tsiteerimata kaunist eesti naist, kes ütles ühel peol: „Mu mees kahtlustab mind pidevalt ringitõmbamises, nii et hakkan üha enam mõtlema – äkki peakski? Mind on see alusetu kahtlustamine ära tüüdanud. Siis oleks vähemalt asja eest.” Kogu seltskond naeris, aga kõik mehed jooksid järgneva kuu vältel naisele tormi ja isiklik mees pidi hulluks minema. Ehk siis lõpetaks vana hea budistliku õpetusega mõtte jõust: kahtlusta ja su kahtlused saavad tõeks.

Tekst: Alan Adojaan