ilukirurgia iluravi plastika

Kogu tõde ilukirurgiast

Mees või naine. Antud kontekstis ega väga vahet polegi aga vaatamata artiklit illustreerivale pildile keskendume hetkel siiski rohkem meestele. Mehi käib ilulõikustel üha rohkem ja nad soovivad üha trendikamaid protseduure. Peenisesuurendused on operatsioonide seas siiski haruldus.

Maskuliinset seltskonda, kes moodustavad kuni kümnendiku ilukirurgide klientuurist, tuleb otsida nagu tikutulega. Asi on vist peamiselt selles, et soome-ugri soomääratlusmudeli järgi peab mees olema karvane, välimuse eest ülearu mitte hoolitsev ja käima arsti juures vaid kiirabiga. Ja see, et minna midagi ilukirurgi juurde lõikama, ei tule kõne allagi. Või kui, siis salaja. Niisamuti ei soovi ükski ilulõigatud mees endast rääkida oma õige nime all.

Ettevõtja Margus (42) küpsetas mõtet operatsioonist erakliinikus Clinica kaua. „Mulle lihtsalt ei meeldinud mu „sangad” ja ebaproportsionaalselt suur kõht. Ja trennis käijat ei saa minust nagunii ealeski,” itsitab mees natuke häbelikult. „Olin proovinud jõusaali, aga polster ei tahtnud ikka kaduda. Siis otsustasingi teha rasvaimu, ehk minu arsti tsiteerides – vähendada kõhu ümbert nahaalust rasvkude.”

Mees on tulemusega rahul: „Ümbermõõt vähenes ja ma tunnen end oluliselt paremini. Naised tööl tegid kõvasti komplimente stiilis „Oi, kui kenaks sa oled läinud! Alla oled võtnud või?” Mees lisab, et tuttavad said vist aru, et asi päris „puhas” pole: „Aga ega ma ise afišeerima lähe, et rasvaimu tegin. Abikaasa muidugi teab. Olen arvestanud, et kunagi tuleb ehk uuesti midagi sellist ette võtta, aga praegu püüan vältida liigset söömist ja käin tihemini jala, kas või koeraga jalutamas.”

Neljakümnendale eluaastale lähenev Tallinna firmajuht Toivo oli hädas pärilike silmaaluste kottidega. „Kotid andsid näole haiglase ilme. Olin lausa väsinud vastamast küsimustele, kas olen tõbine või alailma magamata.” Nii otsustaski ta lõikuse kasuks ühes pealinna kliinikus ning jäi tulemusega väga rahule. „Kõige suurem mure polnud operatsioon ise, vaid taastumisaja kiirendamiseks soovitatud jääkompresside tegemine, see oli päris valus.”

„Ümbermõõt vähenes ja ma tunnen end oluliselt paremini. Naised tööl tegid kõvasti komplimente stiilis „Oi, kui kenaks sa oled läinud!”

Ain (30) käis oma probleemset näonahka koorimas esteetilise kosmetoloogia keskuses Vitaclinika. Keemilise koorimise kuuri tehti 12 protseduuri, kord nädalas. Ain tunnistab: „Kui aus olla, siis ega ise sellise asja peale naljalt tule. Keegi teadja ikka soovitab, antud juhul elukaaslane.” Ain läks arsti juurde pisut skeptiliselt: „Kuigi usaldasin arsti sada protsenti, tundus alul asja mõttekus küsitav. Aga kui kuur sai läbi, olin väga rahul.”

Levinud on arvamus, et ilulõikused jõudsid Eestisse 1990. aastatel koos Eesti krooni, seltskonnaajakirjanduse, mobiiltelefonide ja muu „uuega“. Tegelikult pole iluopid sugugi nii värske nähtus. Erahaigla Fertilitas plastikakirurgi Jüri Kullamaa sõnul hakati ilulõikusi tegema juba 40 aasta eest, mil asutati Tallinna Plastilise Kirurgia ja Kosmetoloogia Ravila. Ja juba nõukogude ajal ei maksnud vastavate oppide eest riik, vaid patsiendid ise. Clinica ilukirurg Peep Pree lisab, et 1970. aastate lõpus siginesid tavahaiglate juurde asjahuvilised arstid, ning mainib kuulsat silmaprofessorit Schotterit, kes ei ravinud ainult nägemist, vaid tegi ka silmaümbruse ja näopingulduse operatsioone.

Ilulõikus kui häbiasi

Nõukogude ajal vaevasid inimesi samad mured, mis tänapäevalgi: lõigati silmalauge, pinguldati nahka, tehti nina- ja kõrvaoperatsioone, eemaldati sünnimärke, healoomulisi nahakasvajaid jne. Ligi 20 aastat hiljem lisandus praegu õitsev rinna- ja kõhuplastika. Kahjuks on tollaste lõikuste kohta raske statistikat leida. Dr Pree: „Saladuse ja häbenemise oreool oli ilulõikustel juures veel 1980. aastatelgi, olgugi et tollal eksisteeris juba igati spetsialiseerunud ilukirurgiaga tegelev kosmetoloogia ja plastilise kirurgia keskus. Venemaal oli maailmatasemel ilukirurgia koolkond ja kogu vanem generatsioon käis seal end täiendamas.”

Seega pole ka meestelõikused Pree sõnul sugugi värske nähtus, nüüd on sellest lihtsalt rääkima hakatud: „Siin on analoogia sellega, et mehed kasutavad rohkem nahahoolduskosmeetikat kui 10–15 aastat tagasi. Need asjad on omavahel seotud ja ilukirurgia on leidmas hinnangute skaalal normaalset kohta. See pole mingi friiklus ega rikaste, ilusate ja veidrate pärusmaa, vaid normaalsete inimeste elukvaliteeti parandav meditsiiniline toiming.”

Põhjuseid plastikakirurgi juurde tulemiseks leidub mitmeid. Dr Pree sõnul on meeste puhul esikohal näopiirkonna healoomuliste kasvajate, armide ja sünnimärkide eemaldamine.

 

Uus moevool – juuste siirdamine

Armide ja kasvajate eemaldamise järel on popid silmaümbruse operatsioonid. Dr Pree seletab seda kui vananemisele noaga vastuhakkamist: „Näiteks rippuvad ülalaud, kortsus otsmik, allavajunud kulmud, kottis silmaalused – neil operatsioonidel on meeste osakaal täiesti arvestatav.” Kohe meenub legend sellest, kuidas vene popstaar Valeri Leontjev olevat lasknud endal kortsud kõrvade taha tõmmata, paraku aga nii õnnetult, et ei saanud hiljem silmi kinni panna. Dr Kullamaa sõnul on selline asi täiesti võimalik: „Vanemal inimesel võib silmaümbruse lihastoonus nõrk olla ja alalaug ei tule tagasi vastu silma. Seda on raske korrigeerida, jäävad armid.”

Samuti lööb meeste hulgas laineid veel üks uus moevool – juuste siirdamine: „Tagant kuklast, kus enamasti juukseid veel kasvab, võetakse nahariba ja siirdatakse näiteks otsmikule. Aga eks kõik oleneb ka kiilanemise astmest. Kui mees on ikka väga kiilas, siis seda teha ei saa.”

“Armide ja kasvajate eemaldamise järel on popid silmaümbruse operatsioonid”

Nii tuntud kirurgi Jaan Troosti kui ka dr Kullamaa sõnul küsivad mehed sageli liposuktsiooni ehk rasvaimu: „Meestel on tihti n-ö õllekõht, aga ka günekomastia ehk siis „rindade” suurenemine.” Võiks eeldada, et rasvaimu tehakse mugavuse pärast. Et saab kergelt rasvast lahti ega pea trenni tegema. Kullamaa seletab: „Kuna meestel on rasv sügaval kõhukoopas, siis tegelikult rasvaimu lõpuni ei aita. Kui sul on ikka näiteks sada kilo ülekaalu, siis kogu rasva ära võtta ei saa. Aga seda, mis alles jääb, saab korrigeerida.” Dr Troost põrutab: „Rasvaimu on keha korrigeeriv, mitte rasvtõbe raviv toiming! Asjad ei käi nii, et paks mees tuleb meie juurde ja saab Apolloks. Suure õllekõhuga mees võtku end kõigepealt kokku ja tehku trenni! Hiljem saab üleliigset korrigeerida.” Küllalt levinud on arstide sõnul ka kõhuplastika. Kui ülekaaluline inimene võtab järsult alla 50 kilo, jääb nahka üle. Selle probleemi lahendavad bodylift-operatsioonid: rippuv nahk lõigatakse välja ja nabagi pannakse uude kohta.

Lastel tuunitakse kõrvu, vanuritel lauge

Dr Pree sõnul on vaieldav, kas rindade opereerimist saab käsitleda puhtalt iluopina: „See on enesetunde ja -hinnangu parandamine esteetilise plastilise kirurgia abil. Naiselikud rinnad ei hakka mehel kunagi täitma imetamisfunktsiooni. Aga välimuselt on nad ikka naiselikud. Kui mees laseks muskulatuuri võimsamana näitamiseks endale rinnaproteesid panna, siis vaat see oleks iluoperatsioon. Minu kogemuse põhjal pole need vähesed patsiendid olnud Eestist, vaid elavad meist pigem põhja pool. Kohalikest on rinnaproteeside vastu huvi tundnud vaid paar-kolm meest ja ka neile pole ma kirurgilist sekkumist soovitanud.”

Meespatsientide vanus varieerub nagu naistegi oma. „Kõrvu ja ninasid tulevad sageli korrigeerima noorhärrad,” räägib Kullamaa. „Ninalõikusi tehakse sageli pärast traumasid – see on peamiselt noorte meeste häda. Eriti tavalised on Vene ajal saadud sõjaväetraumad, samuti olme- ja liiklusvigastused. Eakamad mehed küsivad näooperatsioone. Ka Pree sõnul on kliiniku külaliste vanus äärmiselt erinev: „Alates kuue-seitsmestest kuni 70aastasteni välja. Tulevad näiteks lapsevanemad, käe kõrval väike poiss, kelle kõrvad hoiavad peast eemale.”

„Põhimõte on selles, et mehel on suguorgan enamasti kahe kolmandiku ulatuses väljas ja üks kolmandik asub „sees”. Operatsiooniga tuuakse see üks kolmandik vastavate sidemete läbilõikamisega väljapoole”

Pree kliinikus ei tegelda uroplastika ega peenisepikendustega. Vastavat tööd teevad Eestis uroloogid, kuna sageli on see seotud impotentsuse või pigem isegi erektsioonihäiretega. Dr Troost on aga peeniseid pikendanud küll ja küll: „Eestlastele polegi ma neid lõikusi peaaegu teinud, kogu karjääri jooksul ehk ühe, sest siinne rahvas ei pea sellest ülearu lugu. Aastas teen neid 8­–10 ja enamasti soomlastele.

Naiste-meeste osakaal iluoperatsioonidel

Naiste-meeste osakaal iluoperatsioonidel

Varem tuli peeniseoppe sagemini ette, aga nüüd küsitakse seda üha vähem. Samas näiteks USA-s on see üsna populaarne. Minu arvates on pikendamine aktuaalne neil meestel, kellel see teema rohkem peas istub. Ja siis nad usuvad, et kui teevad peenise suuremaks, siis läheb ka kõik muu paremaks.”

Troost uurib, kas ajakirjanik on ikka vanem kui 16-aastane ja seletab siis, kuidas peeniseid pikendatakse: „Põhimõte on selles, et mehel on suguorgan enamasti kahe kolmandiku ulatuses väljas ja üks kolmandik asub „sees”. Operatsiooniga tuuakse see üks kolmandik vastavate sidemete läbilõikamisega väljapoole. Et kui muidu seisab see n-ö kella 11 suunas, siis pärast lõikust hoiab kella 9 suunas. Ühesõnaga, erinevalt peenisepaksendamisest ei panda siin midagi juurde.” Troost on teinud ka peenisepaksendamise operatsioone: „Seda tehakse rasvaimu meetodil – süstitakse rasva naha alla.

Aga need operatsioonid mulle suurt ei meeldi. Alul on tulemus hea, aga kuna mehed kipuvad uut tööriista lubatust varem kasutama, muutub see krobeliseks nagu viinamarjakobar.”

Valutav hing viib ihu opile

Kui uskuda Kullamaad, pole vahet, kas tegemist on mees- või naispatsiendiga ning oma nõudmiste ja hirmude poolest olevat nad üsna sarnased. Pree aga leiab, et mehed on kirurgia suhtes tundlikumad, lausa arglikud: „Kirurgia seostub vere ja valuga, millega naised on loomupäraselt rohkem harjunud. Kui naised lasevad end opereerida, on nende kaasad tihti palju murelikumad: neile ei mahu pähe, miks läheb naine noa alla, olgugi et midagi ei valuta.” Pree arvates on mehed otsekohesemad: „Nad enamasti teavad, mida tahavad. Räägivad konkreetselt, kust mida ära võtta. Kogu ilukirurgia idee on selles, et ega ihu ei valuta, ikka hing. Ja kel rohkem, see jõuab ka kirurgi juurde. Naine on emotsionaalsem ja jõuab seetõttu tihemini arsti juurde.”

Uurin kirurgidelt, kas nad ennast opereerida laseksid ning kas sõpradele vihjavad, et silmanurgad vajaksid üle käimist. Kullamaa on napisõnaline: „Kuna olen töötanud sel erialal 20 aastat, siis reklaami ma ei vaja. Enda opereerimist samuti.” Dr Pree aga leiab: „Olen juba piisavalt vana tunnistamaks, et vanus on mu näkku jälgi jätnud. Hea meelega saaksin silmaalustest patjadest lahti. Aga kingsepal ju teadupärast kingi pole ja kuna ilulõikused nõuavad taastumisaega, ei raatsi ma vabu päevi paranemisele raisata.”

Kui dr Pree leiab, et ilukirurgi külastavate meeste hulk Eestis suureneb, siis dr Kullamaa on teisel seisukohal: „Ega eesti mees väga ei tule, ta natuke pelgab arsti.” Küll aga on Kullamaa arvates nende väheste tulijate soovid oluliselt avardunud, näiteks küsitakse süste, mis meeste puhul on suhteliselt uus nähtus. See tähendab kortsude täitmist Restylane’iga või kortsude ajutist tasandamist, milleks süstitakse naha alla näiteks kuulsat Botoxit: “Muidugi, näolõikused ei võta kortse ära näo keskosast. Selleks on vaja nahka eri hapetega keemiliselt koorida, teha dermaabrasiooni, mis tähendab, et nahk hõõrutakse mehaaniliselt maha. Kolmas variant on laser, millega saab nahka pingutada ja kortse siluda.”

Eestlane on mõistlik

Eesti mehed ei erine oma soovide poolest kuigi palju naabermaade ega teiste Lääne riikide meestest. Soome plastikakirurgi Asko Salmi sõnul on üle lahe meeste hulgas samuti levinuimad juustesiirdamine, silmalaugude plastika ja rasvaimu. „Nooremad mehed kannatavad ka günekomastia all, see on meie kliinikus iganädalane operatsioon,” lisab ta. USAs olid 2006. aastal meeste operatsioonide edetabelis esikohal ninalõikused, millele järgnesid silmalaugude plastika, rasvaimu, juuste siirdamine ja „rindade” vähendamine. Radikaalsemaid näiteid leiab Venemaalt, kus lõviosa ilukirurgide klientuurist moodustavad uusrikkad. Nende hulgas leidub üksjagu ärimeesteks hakanud eksbandiite, kes soovivad endale uut väljanägemist, sest pole huvitatud, et endised kambajõmmid neid ära tunneksid.

Kullamaa sõnul on enamik ilukirurgide patsientidest eestlased: „Paljud valivad arsti keele järgi. Ise lähed ju ka selle spetsialist juurde, kellest kindlasti aru saad. Välismaalased satuvad siia harva.” Ka Pree lisab, et nende kliinik on orienteeritud Eestile: „Mis puutub vene ja eesti inimestesse, siis meile on nad kõik ühed eestimaalased. Võib ju demagoogitseda, et Tallinna eestlane lõikab end rohkem kui Võru venelane. Kindel on see, et Võru eestlane ja venelane lõikavad end tallinlastega võrreldes ühtmoodi harvem.”

 „Eestlane on rahulik ja mõistlik. Tüüpiline on see, et tullakse, pilt näpus, et tehke mind selliseks”

Erinevalt Kullamaast ja Preest tegeleb doktor Troost põhiliselt just välismaalastega: „Lõikan põhiliselt soomlasi, rootslasi ja inglasi. Kuna olen kirurgina töötanud üle 35 aasta ja ilukirurgina 13–14 aastat, pole vajadust end reklaamida.” Troosti sõnul hakkasid välismaalased Eestis käima juba 1990. aastate alul: „Nagu nad tulevad siia tavalise arsti juurde, tulevad nad ka siinse ilukirurgi juurde. Nad usaldavad meid. Muidugi on Eestis pisut odavam, aga ega seegi vahe enam tänapäeval nii suur ole. Soomeski hinnad pigem langevad.”

Kas ilukirurgi juurde tullakse ka mõne n-ö võimatu sooviga? Kullamaa nimetab näo ja kolju muutmist: „Seda on võimalik teha, aga seda teevad teised arstid. Sageli soovitakse esteetilistel kaalutlustel muuta sarnaluid või nihutada lõualuid, mis nõuab spetsialiseerumist.” Dr Pree sõnul võib teadusliku fantastika valda jäävad unelmad sõrmedel üle lugeda (ja palub mitte unustada, et sõrmi on tal vaid kümme): „Eestlane on rahulik ja mõistlik. Tüüpiline on see, et tullakse, pilt näpus, et tehke mind selliseks. Muidugi esineb üksikuid veidrusi, aga kui need pole minu kui ilukirurgi esteetika ja eetikaga kooskõlas, siis ma neid soove ei täida. Ja kohtusse ei saa mind selle eest keegi kaevata.“

Brigitta Davidjants

Fotod: sxc.hu