Spermatosoidi tegelik saatus

Spermatosoidi tegelik saatus

 

Spermatosoidi tegelik saatus

Aja jooksul, mis selle lause lugemiseks kulub, on su munandid tootnud 5000 seemnerakku. Lehekülje lõppu jõudes on neile lisandunud 100 000. Ootel on veel miljardid. 

Neis kõigis pulbitseb lootus pääseda naise tuppe, aga kui ühtki vastavat organit hetkel silmapiiril ei paista, pole hullu – spermatosoidid leiavad ikkagi väljapääsu. Appi tuleb aju ja selle arendatud fantaasiaid, milles ei leidu ühtki „ei” ütlevat naist. Tänavalgi kõndides hindad sa ju alateadlikult iga vastutuleva naise pandavust või – viisakamalt väljendades –  sobivust sinu geenide edasikandmiseks. Kui võiksid vähemalt iga viiendaga neist kohe kähkuka teha ja naine oleks valmis sulle vähimatki abi ja toetust nõudmata järeltulija sünnitama, siis mitu last sa sigitada võtaksid? Moulay Ismail Verejanuline, Maroko valitseja aastatel 1672–1727 hoiab enda käes ametlikku maailmarekordit vähemalt 867 lapsega…

Hoolimata sellest, kui palju mehed oma näiliselt piiritu seksinälja eest pähe saavad, pole asi ainuüksi naudingus. Selleni jõudmisega saab mees ka üksi hakkama. Asi on lihtsalt egos: sinu erinevaid versioone ei saa eales olla liiga palju. See bioloogiline tõsiasi lisab vahetpidamata kütust mehe munandites peituvale konveierile. Spermavabrik töötab 24 tundi ööpäevas ja seitse päeva nädalas, alates nii umbes kolmanda klassi juntsust ja lõpetades töö kuni 48 tundi pärast mehe surma.

Spermakütid

Enne 17. sajandit ei teadnud keegi, mis see sperma õigupoolest on. Ühe allika andmetel olevat Hollandi meditsiinitudeng Johan Ham märganud 1677. aastal tripperihaige patsiendi seemnevedelikku uurides üht-teist huvipakkuvat. Ta viis spermanäidise ärimees Antony van Leeuwenhoekile, kes veetis enamiku oma vabast ajast omaehitatud mikroskoobi taga. Leeuwenhoek jätkas uuringuid tervete meeste, sealhulgas iseenda spermaga. Siiski osutusid päris loomad inimloomast kasulikumaks uurimismaterjaliks: van Leeuwenhoek jõudis paar aasta hiljem, pärast jänese lahkamist järeldusele, et sperma pärineb munanditest.

Iga spermatosoidi valmimiseks kulub 10 nädalat. Protsess algab tüvirakkude rühmast, mis tekib loote eksistentsi paari esimese nädala jooksul. Kümned tuhanded rakud marsivad läbi su sisikonna ning seavad end sisse munandites.

“Iga spermatosoidi valmimiseks kulub 10 nädalat”

Teadlased on avastanud, et spermatosoidide tüvirakkudel, teise nimega sugurakkudel on hämmastavad omadused. Esiteks on nad põhiolemuselt vananematud. Kui muud rakud jagunevad, siis sugurakkudes peituvat DNA-d kandvad kromosoomid kuluvad vaid pisut ja sugurakkudes paiknevad ensüümid parandavad need kahjustused ära. Teiseks näitavad katsed, et kui munanditest võetud tüvirakke asetada südame-, aju- või naharakkude juurde, kasvavad nad ümbritsevate rakkude sarnaseks. See vihjab võimalusele, et tulevikus saavad arstid sugurakkude hulgast nopitud rakkudega ravida näiteks suhkruhaigust, seljaajuvigastusi või muid tõbesid.

Trenn enne teeleasumist

Enne kui seemnerakk on ejakuleerumiseks valmis, peab ta läbima 12-päevase treeninglaagri. See toimub munandimanuses, kitsasse spiraali keerdunud torukeses, mis asetseb kummagi munandi taga. Sirgeks venitatuna oleks selle pikkus kuni 6 m. Väljaspool munandeid jätkub koosteliin 40 cm pika seemnejuhaga, mis teeb tiiru ümber põie ning avaneb lõpus kusiti lennurajale.

Kui mees erutub, surutakse nendest kahest torust läbi sadu miljoneid seemnerakke. Seemnejuhast startinud spermatosoidid segunevad seemnevedelikuga, mida toodavad eesnääre ning seemnepõiekesed. See mitmekülgne kokteil kannab neid edasi, hoiab tupe happelises keskkonnas elusalt ära põlemast ning riietab iga seemneraku piltlikult väljendudes kaitseülikonda, et nad saaks naise immuunsüsteemi kaitsemehhanismidest mööda lipsata. Samal ajal eritavad näärmed 2–3 tilka lima, mis aitab kusiti sisemust libestada. Surve kasvab punktini, mida teadlased nimetavad ejakulatsiooni vältimatuseks – hetk, mil tead, et lõpetad kohe. Segu stardib ning seda tõukab tagant kiirvalang lihaste kokkutõmbeid.

Surve kasvab punktini, mida teadlased nimetavad ejakulatsiooni vältimatuseks – hetk, mil tead, et lõpetad kohe.

Kui kondoom seemnerakke kinni ei püüa, paiskuvad need naise emakakaela vastu ning moodustavad tupe põhja loigu. Edasi hakkavad spermatosoidid piki emakasse viivaid limakanaleid edasi ujuma. Sisse pääsenud seemnerakkude šanss on ikkagi peaaegu olematu, eriti kui naise paljunemiskulglad ei võta parasjagu külalisi vastu – nagu enamus ajast on. Siiski on kogu teekond hädavajalik: kui värskelt ejakuleeritud spermat munarakuga segada, ei tee rakud üksteisest välja. Need spermatosoidid, mis suudavad emakakaelaga kontakti luua ning emaka läbida, jõuavad kahest ühe munajuha juurde, kus nad saavad täiendava energialaengu ning edasipääsupileti, mis lubab neil üritada elule pürgida. 1963. aastal nuputasid teadlased välja, kuidas neid keemilisi muutusi nii hästi jäljendada, et suutsid hamstri muna- ja seemneraku katseklaasis ühendada. Viisteist aastat hiljem viis see avastus esimese katseklaasilapse Louise Browni sünnini ning pärast seda on kunstviljastatud munarakkudest ilmale tulnud veel kolm miljonit last.

Sukeldumine

Kõige jõulisemad seemnerakud kogunevad munajuhade juurde ootama, et neid „sisse kutsutaks”. Uuringud viitavad, et vaid väike osa seemnerakke on võimelised seda kutset kuulma: üks rühm kutsutakse ette, siis järgmine, siis veel järgmine – nagu koolilõpuaktusel. „Lõpetajad” ümbritsevad munarakku ja otsvad sissepääsu, samas kui munarakk esitab kosilastele mõned elementaarsed küsimused, nagu „Oled sa inimpäritolu?”.

“Sees naudib alfa-isane oma elu parimat seksi, hoolimata sellest, et tal on saba küljest kistud”

Kui ajastus on õige, murrab üksainus seemnerakk end munaraku membraanist läbi. Kaotajad tunglevad edasi, munamahlast liiga purjus mõistmaks, et pidu on läbi. Sees naudib alfa-isane oma elu parimat seksi, hoolimata sellest, et tal on saba küljest kistud (seda võib näha munarakus ringi hulpimas), pea üles sulatatud ning tema hoolikalt pakitud last lahti harutatud. See on vajalik selleks, et 23 kromosoomi, mis kannavad su isa geene, saaks ühineda munaraku tuumaga, mis sisaldab ema geene kandvaid 23 kromosoomi. Ühinemishetkel, mis leiab aset umbes 20 tundi pärast spermatosoidi sissetungi, pannakse paika geneetiline info, mis teeb sinust oma vanemate lapse – määrab su pikkuse, nahatooni, silmavärvi, ninakuju, isiksuse, peenise suuruse ning kalduvuse kiilanemiseks.

Meeste tablett

Teadlased on ammu otsinud usaldusväärset meetodit, kuidas spermatosoide ajutiselt, ilma eriti vastikute kõrvalnähtudeta välja lülitada. Üks meetod näeb ette ülemäärase testosterooni manustamist mehe organismi, nii et aju arvaks, nagu oleks toodetud juba niigi piisavalt palju seemnerakke. Teise tehnika, seemnerakkude juhitava ning pööratava tõkestamise puhul sisestatakse seemnejuhasse geeli, mis lõhub seemnejuha läbivate spermatosoidide pead.

Inimmunandid on suhteliselt väikesed, viidates sellele, et meie trendiks on pidada korraga ühte paarilist. Tõtt-öelda kuuluvad inimesed ebaefektiivsemate spermatootjate hulka maailmas. Mees toodab umbes sama palju spermat kui hamster, kelle munandid on 10 korda väiksemad.

Tekst: Chip Rowe

Fotod: sxc.hu

Tõlge: Madis Tammekänd