Seljavalu - põhjused ja ravi

Seljavalu – põhjused ja ravi

Kes meist ei oleks tundnud kas või kordki elus seljavalu? See teab, kui piinav, tüütav ja ahastust tekitav see olukord on. Püsiv või aeg-ajalt esinev seljavalu on tänapäeval laialt levinud kaebus, mis tihti esineb koos üldise väsimuse ja töövõime langusega. Sestap võibki öelda, et nii selja- kui ka kaelavalu on kõige sagedamini esinevad tööga seotud vigastuste ja töövõimetuse põhjustajad enamikus maades, andes tänapäeva tööstusriikides olulise majandusliku „panuse” just töölt puudumiste ja töö produktiivsuse alanemise tõttu.

Selg tasakaalustab luude, liigeste, lihaste ja närvide tööd ja on vajalik inimese kehaasendi ja liikumise normaalseks tööks. Kui mingi süsteemi puhul esineb häireid, siis seljavalu ongi käes. Põhjuseid tuleb otsida nii halvast lihastoonusest, liigsest kehakaalust ja raskest füüsilisest tööst kui ka ebasobivast elustiilist. Halva lihastoonuse ja ülekaalu korral langeb lülisambale liigne koormus, sest ta peab keha õiges asendis hoidma, tekitades aja jooksul lülisambas püsivaid muutusi, mille tulemuseks on valu.

seljavalu õige magamine

Õige magamine

Pideva raske füüsilise töö korral võivad lihased olla hästi treenitud, kuid raskeid asju valesti tõstes võib lülivahekettad ära nihestada ning need hakkavad närvidele suruma, põhjustades nii tugevat valu ja raskemal juhul isegi jalgade alt ära kukkumist või suisa halvatust. Ka pidev vale kehaasend, näiteks arvuti taga küürutamise või kõveras istumise korral muutub selja normaalne asend, tekib lihaste ülepinge ja kaugel see seljavalu sealtki on. Meestel testosterooni „mõjul” nii sagedane oma julguse ja kõva mehe imago tõestamine – hüpates kõrgelt alla ja maandudes jalgadele või kukkudes lausa seljale – võib põhjustada lülisamba põrutuse või isegi lülide murru, mis annab tugeva seljavalu. Mõningad siseelundite haigused, nagu näiteks neeruhaigused, võivad samuti seljavalu esile kutsuda.

Seljavalu võib jagada ägedaks ja krooniliseks valuks. Äge valu paraneb tavaliselt kahe nädalaga. Krooniliseks loetakse seljavalu, mis kestab üle 4–6 nädala või kui see kordub. Arusaadavalt on sellel palju põhjuseid (selgroost põhjustatud, nn spinaalsed ja ümbritsevatest kudedest põhjustatud ja psühholoogilised). Seda ravivad väga erinevad spetsialistid: perearstid, ortopeedid, neurokirurgid, kiropraktikud, reumatoloogid ja neuroloogid. Seega, mure korral on palju erinevaid kohti, kuhu pöörduda ja kes aidata saavad.

 

Lihaste venitus

Lihaste nihestus või venitus on üsna tavaline seisund, mis võib tekkida pärast väikest traumat. Sel korral on valu tavaliselt äge ja selle põhjusteks võis olla vale liigutus – näiteks sportimisel, keha järsul pööramisel autos tahavaatamisel, ühe trepiastme vahelejätmisel trepist tõustes või laskudes, raskuste tõstmisel, valest magamisasendist jne. Võib tunda piiratud kohas pidevat, sügaval asuvat valu, mis ei kiirgu tavaliselt jäsemetesse.

Seljavalu - selga säästev istumine

Seljavalu – selga säästev istumine

 

Radikuliit

Üks sagedasemaid ägeda seljavalu põhjuseid on lülisamba lülivaheketta ehk diski väljasopistus. Diski väljasopistumist esineb meestel veidi sagedamini kui naistel ning selle põhjuseks peetakse meeste tegelemist raskema kehalise tööga. Väljasopistunud ketta osa surub lülisambast väljuvatele närvijuurtele, tekitades tugevat valu. See võib tekkida äkki, näiteks raskuse tõstmisega, või vähehaaval ning tugevneda aevastamisel või köhimisel. Sel juhul kiirguvad ristluu piirkonna valud üldjuhul kas reide, säärde või mõlemasse jalga. Valu võib olla ka ühtlane ja tuim või vastupidi, väga terav. See süveneb/tugevneb kõndimisel, seistes ja keha pööramisel, ette painutades ja võib väheneda puhates või puusa või põlve painutamisel. Lisaks sellele võivad mõnedel inimestel esineda ka tundlikkuse häireid ja jäsemete nõrkust (jalgade lohistamist ja „jalgade alt ära kukkumist”).

Haigust nimetatakse ka radikuliidiks ja meditsiinikeeles seljaaju närvijuurte põletikuks. Haigestumisel tuleks kohe pöörduda perearsti poole, raskematel juhtudel ja valu pikemal kestmisel on vajalik minna neuroloogi konsultatsioonile, et uurida tõsisema närvikahjustuse olemasolu või muud põhjust. Praegune meditsiiniline seisukoht soovitab liigutuste aktiivsust säilitada, sest siis toimub paranemine kiiremini – seega ei tohiks karta selga liigutada, aga ainult niipalju, kui valu võimaldab.

Liigeste põletik ja seljavalu

Põletikuline seljavalu on tavaliselt kroonilise iseloomuga ja algab enne 45. eluaastat. Algus on hiiliv, valu kestab kuid. Iseloomulik on hommikune selja jäikus, mida aitab leevendada hommikune aktiivne võimlemine, vähendades nii valu kui ka jäikust. Põletikulise seljavalu põhjuseks võivad olla lülisamba põletikud, nagu anküloseeriv spondüliit ehk jäigastav lülisamba põletik, ja spondüliit, mis tekib koos kroonilise reaktiivse liigesepõletikuga, psoriaatilise liigesepõletikuga või põletikulise soolehaigusega.

Lülisamba põletik võib haarata seljalülisid, lülidevahelisi sidemeid ja nimme-ristluu liidust. Spondüliidi kui põletikulise haiguse puhul määratakse vereanalüüs, kus ilmnevad ägedale põletikule iseloomulikud muutused. Selle haiguse kahtluse korral tuleks pöörduda esmalt perearsti poole, kes teeb vajalikud esmased analüüsid ja suunab spetsialisti vastuvõtule, tavaliselt reumatoloogile. Need haiged vajavad tavaliselt pikaajalisi põletikuvastaseid ravikuure reumatoloogi jälgimise all. Lülisamba jäigastumise vältimiseks on oluline pidevalt tegeleda võimlemisega ja vaatamata „kangele seljale” ja valule tuleb hommikuti panna selg liikuma.

Seljavalu kui depressiooni tundemärk

Psühhoemotsionaalsetel põhjustel on märkimisväärne roll pea-, kaela- ja seljavalu tekkes. Depressioon ja stress võivad avalduda seljas, ilmnedes lihaspinge muutustes, lülisamba teatud tasandi liikuvuse piiratuses ja valus. Depressiooni seos valuga on uus teema depressiooniravis, sest varem ei ole seda palju uuritud. Uuringud aga näitavad, et seosed on täiesti selgelt olemas ning järjest enam oskavad sellele tähelepanu pöörata ka arstid. Rahvusvahelise uuringu (1146 osalejat) tulemused näitasid, et 69% depressiooniga patsienti kaebasid arsti juurde minnes ainult valu (mitte psühholoogilisi häireid).[1]

Paljud tunnistasid ka psühholoogilisi probleeme, kuid ainult pärast nende kohta pärimist. Seega, seljavalu võib olla depressiooni üks sümptom. Ning kui arst soovitab teile meetmeid stressi leevendamiseks, siis tuleb neid juhtnööre ka järgida, sest ainult valuvaigistitega või näiteks manuaalteraapiat rakendades jääb tulemus väheedukaks, kui stressi põhjus jääb lahendamata.

Selja kaitsmine raskuste tõstmisel

Selja kaitsmine raskuste tõstmisel


Mida teha, et selg ei valutaks?

Kui tegemist on kergemate seljavaevustega, siis need mööduvad enamasti mõne nädalaga. Ravimitest sobivad valuvaigistid, nii suukaudsed kui ka lokaalsed. Apteegi käsimüügist saadavatest suukaudsetest ravimivormidest sobib kõige paremini ibuprofeen. Kui see kipub nõrgaks jääma, siis tuleb pöörduda perearsti poole, kes kirjutab vajaduse korral tugevamaid valuvaigisteid

Lokaalsete preparaatide ehk salvide ja kreemide valik on apteegis väga lai. Need preparaadid sisaldavad näiteks ibuprofeeni, diklofenakki, ketoprofeeni, mitmesuguseid looduslikke valuvaigistavaid aineid. Samuti on olemas ka roll-on-vormis rullikuga preparaate ja plaastrina.

Lihaspinget ja valu vähendavad ka massaaž ja riide sisse mähitud jääkott, mida hoitakse valulikus piirkonnas 10–20 minutit. Mõnele inimesele sobib ka akupunktuur ja manuaalteraapia.

Terve selja huvides on tähtis arendada lihased tugevaks ja painduvaks, sest siis toetavad nad selgroogu ja aitavad säilitada head rühti. Nõrgad või pingul lihased võivad seljavigastuse tõenäolisemaks muuta ja teha taastumise raskemaks. Lihaste treenimiseks on oluline teha regulaarselt harjutusi ja venitusi. Kuna seljavalu kannatavad nii tugeva kui ka nõrga lihastoonusega isikud, siis soovitused terviseharrastusteks peaksid olema pigem individuaalsed kui üldised ja nende saamiseks konsulteerige oma perearsti või taastusraviarstiga.

Kokkuvõtteks võib öelda, et seljavalusid aitavad ennetada pidev selja ja kõhulihaste treening, kõvem magamisalus, sirge istuv ja seisev asend ning õiged võtted raskete asjade tõstmisel.

Tekst: Katarina Latte Fotod: Mirjam Veisner

Allikad:

1. R. Pourmand. Current Clinical Neurology. Practicing Neurology: What You Need to Know, What You Need to Do. Humana Press Inc., Totowa, NJ

2. http://www.valuvastu.com/est/nt2/valude_prof_lakt…

3. http://www.luukas.ee

4. http://www.elukiri.ee/0508/tervis/10075084.php

5. Simon, G.E. et al. N Engl J Med. 1999; 341:1329–1335