Viin kui ravivahend

Viin kui ravivahend

Üks tõde seisab eestlasel pealuu sees – kui ei ole surmatõbi, siis on ikka viinast abi. Rahvameditsiini spets Marju Kõivupuu räägib viinast kui asendamatust esmaabivahendist.

Tekst: Tiiu Oga Foto: sxc.hu

Viina hakati Eesti alal põletama 15. sajandil ja see hoogustus iseäranis siis, kui hakkas levima kartulikasvatus.

Kui viina tundma õpiti, hakati seda kasutama ka ravimina. Kurikuulsaks on saanud teadlase Karl Ernst von Baeri kurtmine, et eesti emad annavad lapsele magama jäämiseks lutsida nartsu sisse pandud leiba suhkru ja piisa viinaga.

Ootamatu haigestumise korral anti koos vee ja viinaga sisse lusikatäis püssirohtu (kaaliumsalpeetri, väävli ja puusöe segu), mis oli üks levinumaid ravivahendeid eelkõige sisehaiguste ja valude puhul.

Peamiselt oli viin ikkagi asendamatu esmaabi haavade puhastamisel ja külmetuse ravis.

Arsti maal käepärast polnud ja nii võis see 50 grammi­ hundijalavett ära hoida tõbesid, millest paranemiseks võinuks kuluda kuid.

Tihtipeale pandi viina sisse lisandeid. Üks selline näide on ussiviin, kus pudelisse aeti kevadel enne jüripäeva kinni püütud rästik. Pudelisse võis panna ka ainult ussi pea. Seda põhjendati väitega, et rästiku keha ei sisalda ravitoimelist ussimürki. Seda pealtmäärimise ja sissevõtmise rohtu säilitati tulekoldeta hoones ning kasutati nii inimeste kui ka loomade peal. Ussiviin on tarvitusel paiguti tänapäevalgi. Usutakse, et selline viin on eriti mõjus armujook ning soovitatakse sisse võtta just meestel (muidugi mõõdukalt!).

On teada, et kooleraepideemia ajal käskinud parun Otto von Uexküll igal hommikul oma teovooril ja talupoega­del Valgu mõisast läbi tulla, et need jooks pitsikese koirohuviina. Ja tema teovägi jäänud koolerast puutumata.

Teine mõisnik oli naised metsa saatnud, et toogu need pisikese tasu eest punast kärbseseent. Tema osanud valmistada kärbseseeneleotist ja kasutada seda nii pealtmäärimiseks kui ka sissevõtmiseks.

Rahvasuu ütleb küll, et viin aitab kõiki, aga hullule mõistust see siiski tagasi ei too. Teine tuntud ütlus „võta pits ja pea aru” viitab sellele, et ravieesmärgil tuleb viina manustada väike kogus. Siiski kipub külm kliima, depressioon ja „kehvasti ringi käiv veri” põhjamaa rahvast kangema kraamiga üle pingutama. Pealegi ei ole eestlased teab mis seltsiv rahvas ega ka religioosne. Tänapäeval jäädakse liig sageli oma muredega üksi ja otsitakse viinast lohutust. Aga ega viin joodikuks tee, joomine ikka, ütles vanarahvas.

Viin ja ravi:

Pipraviin – kõhuhädad (eriti riikides, kus seedehäired on kerged tekkima).

Taruvaiguviin – külmetus.

Viinakompressid ja mähised – palaviku alandamine, põletikud.

Kuum tee mee ja piiritusega/viinaga – külmetus, higistamiseks.

Viina ja loomarasva määrded – seljavalu, radikuliit.

Ussiviin – nahahaigused, desinfitseerimine, liigesevalu, peavalu.

Viinaga tupsutamine – kui tekib odraiva, on seda hõõrutud viina sisse kastetud vatitikuga.

Maarjapuna – punaseks värvitud viin, õlu, ka mahl. Naised jõid seda maarjapäeval, et nad aasta otsa püsiks terved ja ilusad. Punane viin võeti ka kosja minnes ühes.

Viin on eestlaste nagu teistegi põhjarahvaste jaoks asendanud kristallkuuli ehk siis olnud 

erilis vedelikuna abiks ennustamisel. 

Nii otsiti viina abil näiteks vargaid ja kadunud inimesi.