Tuba pikemate kohtumiste jaoks. Siin saab perega aega veeta kuni kolm ööpäeva.
Teist osa saad lugeda siit:
Elu vanglas nagu kuldses puuris 2.osa (dokumentaal)
Ukraina Harkovi koloonias nr 25 elavad mõrvarid, vägistajad, vargad ja narkarid peegellagedega kambrites ning lõdvestuvad pärast tööd talveaias basseini veerel. Või soojendavad ennast kaminatule paistel, samal ajal kodukino ekraanilt viimast kassafilmi nautides.
Tekst ja fotod: D.Komarov
Enamik neist, kes pole elu sees kinnipidamisasutusse sattunud, kujutavad vanglat ette üsna ühtmoodi: hämarus, ämblikuvõrgud, taburetid ja raudnarid. Karme stereotüüpe kinnitavad ka Venemaa vang-kirjanikud, kes istusid kinni nõukaajal ja andsid oma elust müüride taga välja raamatuid. Seal pole mitte ainult värvikalt kirjeldatud tsooni argipäeva ja põhimõtteid.
Vanad olijad õpetavad noori, kuidas näiteks meisterdada žiletiteradest ja tikkudest veekeetja. Või kuidas kruus vett keema ajada, kui sul on vaid üks ajaleht ja tükk kilet. Tutvustatakse kambrietiketti: näiteks põletatakse madratsist võetud vatitükki, kui samas ruumis asuval paraskil käiakse. N-ö õhuvärskendaja asemel. Kas kõigi trellide taga on elu nii karm?
Vuntsitud vangla
Kõnniteekivide sära, antiiksete sammastega hooned, talveks kilesse pakitud purskkaevud, korralikult pöetud põõsad, kuusekesed, kased. Saatkond? Linnatagune residents? Paranduslik koloonia nr 25 Ukrainas Harkovi oblastis, kus kantakse karistust raskete kuritegude eest.
„Küllap olete teekonnast väsinud, lähme, näitan teile loomaaeda. Ja talveaeda – seal on nii lahe!”
pakub Saša, atleetliku kehaehitusega vang. Loomade eest hoolitsemine on tema ülesanne. Viisaka käitumise tõttu on Aleksandr juhtkonna silmis heas kirjas ja täna astub ta üles minu giidi rollis.
Talveaed on vangide lemmik lõõgastuspaik
Puuris koos rahutuviga. Talveaia kasvuhoones on kividest kujundatud bassein eksootiliste kalakestega, palmid, liaanid. Pea kohal laperdab part, kes maandub sepistatud sillakesele. Nurgas on sabalehvikud laiali ajanud kaks uhket paabulindu. „Minu lemmikud on okassiga Griša ja ninakaru Sonka Kuldsaba. Vaadake, kes meil siin veel on: tšintšilja Borja, rott Anfiska, kährik, kilpkonnad ja isegi krokodill.
Pange tähele, et meil on rahulinnud – valged tuvid. Ja veel mandariinpardid,” loetleb süüdimõistetu ühe puuri juurest teise juurde astudes ja oma hoolealuseid silitades. Kunagi elasid siin isegi karupoeg ja lõvikutsikas. Aga kui suureks said, kolisid inimvanglast loomade omasse – loomaaeda.
Siia tullakse meelt lahutama, stressi maandama. Kuid eriti populaarne on biotsoon armsamate kirjade lugemiseks ja vastuste kirjutamiseks.
Šokki meil ei tunta. „Narkomaan, milline sa välja näed!” kuuldub kabinetist, kus arst parasjagu uurib, miks kinnipeetava kopsudes ragiseb. Ühesõnaga, haigla töötab. Aga meie ei suundu sinna, vaid karantiinihoonesse. Seal, kus läbivad kahenädalast kohanemisprotsessi uustulnukad.
Nad vaadatakse üle, valmistatakse psühholoogiliselt ette, viiakse lühidalt kurssi tsooni seadustega. Ning otsustatakse, millisele tööle vastne vang pretendeerida võib.
Vangla lemmikloomade hulgas on ka okassiga ja krokodill
Harkovi paranduskoloonia nr 25 uusasukas vaatab vanglat kui vasikas uut karjaväravat. Esmamulje: šikk ja šokk.
See pole vangla, vaid hotell
Siin pole kambreid, vaid šefid toad. „Hotellile” võib vabalt kolm tärni omistada.
Poisid, kes satuvad siia pärast eeluurimisvanglat, ütlevad, et viiestki tärnist jääb väheks. Enamik neist pole selliseid tingimusi varem ihusilmaga näinudki.
Stiilses köögis lappab uute armee närviliselt ajalehti. See seltskond erineb silmatorkavalt vanadest „kolonisaatoritest” – noormehed on ebakindlad, vilava pilguga, stress paistab kaugelt. Tundub, et moodsaima tehnikaga komplekteeritud ja muljetavaldava disainiga köök ajab nad lausa segadusse. Nad magavad viiekohalistes numbritubades, kus on mitmetasandiline peegellagi ja keerukas valgussüsteem. Suure ekraaniga teler, DVD-mängija, muusikakeskus ja mikrolaineahi on siin igapäevased asjad. Samad sõnad käivad säravate kahhelkivide ja tipptasemel sanitaartehnika kohta.
Milline mõnus tsement… Vanglaglamuur pole vaid ajakirjandusele esitlemiseks. Me ei vaadanud ringi paaris ekstra ülesvuntsitud toas, vaid käisime visalt ringi kogu tsoonis. Kuni ma alla andsin, torisedes: „Aitab, sain aru, usun – teil on siin kõik WC-potid kullast.”
Natuke hügieenist
Pole saladus, et enamikus vanglates saab end korralikult pesta vaid teatud aja tagant, näiteks kord nädalas. Kuid naljad stiilis „end peseb ainult see, kel pole aega end sügada”, ei käi siinsete asukate kohta. Pesemine pole koloonias kuidagi piiratud, vastupidi, seda lausa soodustatakse. Võin mürki võtta, et postsovetlikul vanglamaastikul ei leia teist kohta, kus lisaks sanitaartehnika standardvarustusele on olemas lausa eraldi jalavannid. Madalad, mugavad, praktilised… Ainult bideed on veel WC-des puudu.
Kust see raha on tulnud, tekib küsimus. Ja kohe langeb see ka ära, kui oleme läbinud metallidetektori ja siseneme muljetavaldavasse tootmisüksusse.
