Vägagi katoliiklikus Argentinas on tunnihotellid sama igapäevased nagu toidupoed. Neid on igas hinnaklassis, eri teemadega ja üheski neist ei küsita isikutunnistust. Nende eesmärkki on üks ja sama – lihtne võimalus kiireks kähkukaks.
„Kas sa ei tahaks minuga ööd veeta,” küsib mu sõber Sebastian õhtusöögi lõpul täiesti ootamatult. „Ma tean siin lähedal üht täitsa mõistlikku tunnihotelli.”
„Kust see nüüd siis tuli,” ei saa mina hästi aru. Sebastian pole mulle õhtusöögi jooksul isegi korralikult külge löönud. Kuid siis meenub mulle, et viibin Argentinas, kus naistele külgelöömine pole meeste jaoks mitte võimalus, vaid kohustus. Hotelli ma seekord Sebastianiga siiski ei lähe, kuigi Buenos Aireses oleks see kõige õigem viis õhtusöögi lõpetamiseks.
Mind on alati hämmastanud, kuidas ametlikult väga katoliiklikus riigis on kunstrinnad, seks ja tunnihotellid täiesti tavaline igapäevane jututeema.
Suur osa noortest elab abiellumiseni vanemate juures ning enamasti ei luba hea tava nende pruutidel-peigmeestel vanemate katuse all koos magada. Samas on täiesti normaalne, et tänavatel toimub alatasa üks lõppematu eelmäng ning noored kõnnivad kodust vaid ümber nurga asuvasse tunnihotelli. Ja kõik teavad, kuhu nad lähevad!
Kunstrinnad, seks ja tunnihotellid täiesti tavaline igapäevane jututeema
Ma ei tea, kas Eestis on üldse tunnihotelle ja kui on, siis kindlasti ei oleks ma mingil juhul nõus neid külastama. Argentinas on aga tunnihotellid täiesti normaalsed kohad, kus käivad täiesti tavalised inimesed.
Kohti on eri hinnaklassis, erinevate teemadega, kuid neil kõigil on midagi ühist – mitte kunagi ei küsita külastajatelt isikut tõendavat dokumenti (välja arvatud siis, kui inimene tõesti näeb äärmiselt alaealine välja) ning alati on toanurgas teler, kus lisaks tavalistele taevakanalitele jooksevad ainult täiskasvanutele mõeldud tele-show’d.
„Me käime abikaasaga sellistes hotellides päris tihti, eriti naljakad on teemahotellid,” tunnistab mulle ameeriklane Marc. Ta on pisut üle kolmekümne, väga hea sissetulekuga, tal pole lapsi ning ta on elanud oma abikaasaga juba kolm-neli aastat suures majas Buenos Airese ühes trendikamas piirkonnas Palermo Viejos.
„Ausalt öeldes oleks päris igav pidevalt oma voodis seksida,” põhjendab ta, miks nad naisega vähemalt korra kuus tunnihotelli uksest sisse astuvad. „Ja ega ei pea tavalist tuba kasutama, teemahotellides saab võtta tavaelust hoopis erinevaid rolle. Viimati käisime näiteks Aasiast inspireeritud hotellitoas.”
„Kui viimati tunnihotelli sattusime, sisenes meiega koos paarike, kes polnud kindlasti vanemad kui 15,” tunnistab ka sõber Sergio, kelle jaoks tunnihotellidest rääkimine on täiesti tavaline. „Aga mis ma ikka imestan, eks ma ise käisin ka nii vanalt salaja sellistes kohtades.”
Kui palju tunnihotelle Buenos Aireses on, ei tea täpselt keegi. Kindel on vaid, et neid on sadu ning peaaegu iga nurga peal. Nädala sees saab toa võtta ka terveks ööks, kuid nädalavahetusel püsib hotellides järjekord ukse taga ning seega peab hakkama saama paari tunniga. Loomulikult tuleb nädalavahetusel paari tunni eest välja käia ka kopsakam summa kui nädala sees.
Kui porteño’de jaoks pole tunnihotellides midagi imelikku, siis välismaalaste jaoks on tunnihotellid alati erutav jutuaine.
Nii näiteks räägib Sallycati nime all veebipäevikut pidav inglise tütarlaps oma blogis, kuidas ta tunnihotellis käis. Kõigepealt käis Sallycat kallimaga milonga’s nimega El Beso (‘suudlus’) tangot tantsimas ning pärast seda suundus paar hotelli Dallas.
„Hotelli uks on soliidne, väljast on maja siniselt valgustatud ja näeb tõesti välja, nagu tuldaks siia salakohtumistele,” kirjutab Sallycat.
„Tuba on vinge – suur mullivann, vannitoas vabalt ruumi kahele, suur voodi, kõikjal peeglid (otse loomulikult ka laes!) ning kondoom. Kahjuks küll ainult üks. Lisaks menüü kõikvõimalike lisavidinatega nagu vibraatorid ja seksikad riideesemed.”
Buenos Airese tunnihotelli, mis kohalikus kõnepruugis kannab nime „hotel alojamiento” või „telo”, tunneb eksimatult juba kaugelt ära. Neis kõigis on midagi sarnast – mittemidagiütlev fassaad, suletud aknad ja aknaid ääristavad värvilised lambid.
Kui tellida tuppa süüa või lisakondoome, poetatakse need diskreetselt ukse sisse ehitatud kappi nõnda, et toateenijad ei peaks nägema, mis hotellitoas parasjagu toimub.
Väidetavalt nõutakse neis hotellides ka paarikaupa sisenemist ja väljumist, vältimaks probleeme politseiga.
„Lucianoga tunnihotellis käik on olnud üks mu põnevamaid kogemusi,” tunnistab mu inglannast sõbratar Melanie, kes on Buenos Aireses elanud peaaegu kaks aastat. „Kusjuures kummaline on see, et Inglismaal ei julgeks ma kellelegi tunnistada, et käisin sellises kohas. Aga siin, palun väga – see on täiesti normaalne!”
Nii räägib mu teine sõbratar, samuti Euroopast pärit Laura, kuidas ta kord pärast lõunast hotelliskäiku suudles tänavanurgal kirglikult oma armukest, istus taksosse ja sõitis siis argentiinlasest sõbra juurde õhtustama.
„Mu sõber sai kohe aru, kust ma tulnud olen – muidugi, mul olid ju juuksed märjad ja küsisin tema käest suures hädas näokreemi,” meenutab Laura. „Mul oli algul natuke imelik, aga Marcelo jaoks polnud selles, et ma seksikohtamiselt otse tema juurde õhtustama sõitsin, midagi veidrat.
Ta viskas hoopis nalja, et musike, sul oli ju ideaalne päev: kõigepealt natuke füüsilist tööd ja nüüd õhtusöök heas seltskonnas.”
