Olen 26-aastane naine ja käin 28-aastase mehega. Me tunneme üksteist juba pool aastat ja oleme kaks kuud koos elanud. Kui ma tema juurde kolisin, tunnistasin talle, et armastan teda. Tema reageeris sellele närvilise itsitamisega. Ja ütles: „Ei sa armasta midagi.“ „Jah, armastan küll.“ Jälle itsitamine. „Ei sa armasta…“ Hakkasin lõpuks nutma. Tema muidugi üritas mind kallistada ja vabandas, et ei tahtnud naerda ja et ma tähendan talle palju. Kuid nüüd alati, mil me voodis oleme ja ma tahan talle öelda, et teda armastan, ei suuda ma seda teha, kuna tean, et ta ei vasta mulle samaga… Kuidas ma sellest üle saama peaksin? Või ma ei peakski sellest üle saama?
26a naine Tartust
Kokku elama asumine on juba iseenesest päris tõsine asi. Kes selleks ettepaneku tegi? Teie suhe areneb päris kiires tempos ja su sõber üritab seda pidurdada, olgu põhjus siis milline tahes. Juhul, kui ta aga peaks sulle kunagi armastust avaldama, tead sa vähemalt, et tal on sellega tõsi taga – eeldusel muidugi, et sa veel alles oled, et seda üldse kuulda.
