Iraagis ei plahvata mitte ainult pommid ja miinid, vaid teinekord ka sõdurite terve mõistus. Selle tulemusel voolab uuesti veri.
Adam Koroll polnud sugugi üllatunud, kui kuulis, et Jacob Burgoyne oli kaassõduri surnuks pussitanud. Kui nad Kuveidi sõjaväehaiglas esimest korda kohtusid, andis reamees Burgoyne mõista, et võib midagi taolist korda saata. Pärast seda, mida mees oli Iraagis näinud ja teinud, oli tal vähe kaotada ja veel vähem kontrolli oma reaktsioonide üle. Burgoyne tundis ja tunnistas ka ise, et on „hingelt mõrvar”. Miks mitte jälle tappa?
Koroll, tollal 23-aastane rahvuskaardi vabatahtlik, oli teeninud kuus kuud Iraagis, töötades psühhiaatriaabis. Ta mäletab päikesest kõrbenud sõdurit, kes oli just saabunud võitlemast piiri tagant ja räntsatanud logisevasse voodisse pruunikashallis palatis.
Pealtnäha paistis Jacob Burgoyne suurepärases vormis – 183 cm pikk, blondi siilisoenguga musklis sõdalane. Kuid koikul istudes hoidis reamees Burgoyne end kössi, hoides pead käte vahel.
Kui ta rääkis, pudenesid pisarad mööda ta aukus põski.
„Vaatame, kuidas teil südame ja muuga lood on,“ ütles Koroll ja vaatas sõduri läbi. Meedik püüdis arstliku kontrolli taustaks sundimatut vestlust arendada, kuid patsiendi toonane käitumine häirib teda tänaseni.
Burgoyne viskas nalja ja naeris, kuid hetk hiljem moondus ta nägu ebameeldivast grimassist.
Kord hakkas ta ärplema naiste ja laste tapmisega, hetk hiljem aga valgusid ta silmi kahetsuspisarad. Ning juba viskas ta järgmise julma nalja.
Kuid iga šokeerivat vägivallajuhtumit kirjeldades jäid Burgoyne’i silmad elutuks – „tuimadeks ja tühjadeks,” – meenutab Koroll. Isegi siis, kui ta nuttis.
Burgoyne’i tõi haiglasse üks tema üksuse sõdur pärast seda, kui mees leiti kägaras oma koikult. Ta oli üritanud end tappa, neelates antidepressantide üledoosi. Suitsiidikatse, tühi pilk ja veider käitumine, mis väljendus raevuhoogude vaheldumises kurbusega ning siis jälle raevuga, olid ohtliku haiguse sümptomid.
Koroll taipas, et ta ees oli post-traumaatilise stressihäire (PTSH) tõsine juhtum. PTSH on psühhotrauma järelmõju all kannatamine pikka aega pärast selle põhjustanud sündmust. Šoki korduv läbielamine võib ilmneda unetuse, mälestuspiltide, paranoia, paanikahoogude, emotsionaalse tuimuse ja vägivallapursetena.
Valvemeedikuna oli Korolli ülesandeks otsustada Burgoyne’i evakueerimine ja hospidali saatmine. Nähtu põhjal oli ta täiesti valmis seda tegema. Aga ta pidi küsima veel ühe küsimuse.
„Kas praegu,” küsis Koroll, „just nüüd, on sul mõttes endale või teistele viga teha?” Burgoyne tõstis tühja pilgu ja vastas selgelt: „Jah. Jah. On küll.”
Koroll võttis sõduri kaardi ning kirjutas sinna: „Evakueerida.”
See oli peaaegu neli aastat tagasi. Adam Koroll on jälle tsiviilisik ning elab varjulisel rohelisel tänaval Chicago eeslinnas. Talle meeldib vaikus. Korollil on oma kolme magamistoaga kodus kõik, mida ta vajab: toatäis väikese tütre mänguasju, hiiglaslik lameekraan-televiisor, PlayStation, mugav nahkdiivan ning dieetkokat täis külmkapp.
Garaažis seisab Subaru viimane mudel. Nüüdseks 26-aastane Koroll ei ela võib-olla veel päris Ameerika unelmas, kuid ta on teel sinnapoole. „Mul läheb hästi,” ütleb ta. Lisaks väikesele fotole kaminasimsil ja Ameerika lipuga soola- ja pipratoosi komplektile laual paistab siin-seal veel meeneid tema sõjaväeteenistusest.
Jacob Burgoyne veedab samal ajal oma päevi Georgia vangla vaimuhaigete tiivas, kus kannab 20-aastast karistust mõrva eest.
Burgoyne’i ei evakueeritud Saksamaale, nagu Koroll oli otsustanud. Sõduri kolonelist ülemus avaldas haigla juhtkonnale survet, et Burgoyne’il lubataks naasta Ameerikasse koos oma üksuse, 3. jalaväediviisiga. „Ta on kangelane. Ta peab olema oma meestega koos,” meenutab Koroll koloneli selgitust.
Burgoyne’i ema sõnul oli mees pärast kodumaale naasmist käinud korraks hospidalist läbi, rääkinud paar sõna psühhiaatriga ning seejärel arstliku järelevalve alt minema lastud. Kaks päeva hiljem ründas Burgoyne Fort Benningi lähedal metsas kaassõdurit ja tappis ta 32 noahoobiga.
Seejärel kallas ta laiba bensiiniga üle ja põletas. „Iraagis saime me niimoodi laipadest lahti,“ tunnistas ta hiljem kohtus.
„Talle öeldi sõna otseses mõttes, et mingu välja, tehku mõned õlled ning tal hakkab parem,” ütleb Koroll. „Nii Burgoyne ka toimis. Kuid ilmselt tal ei hakanud parem.”
„Burgoyne’il oli tüüpiline PTSH juhtum ja ta oleks pidanud otse haiglasse minema,” nendib Koroll mornilt. „Ma kirjutasin evakuatsioonikäsule oma käega alla. Mis, kurat võtaks, juhtus?”
