Esimest osa loe siit: Sõdurite sõjasaladus Iraagis 1.osa
Mees jälgis üksisilmi, kuidas see vee ja vahu keerisesse kadus. Siis tõmbus ta kägarasse ja kukkus põrandale, hing kinni.
„Ilmselt olid iraaklased lapsed spetsiaalselt teele jätnud, et me kiirust vähendaks ja vaenlased meid varitsusest hõlpsalt maha nottida saaks,” mäletab Koroll Burgoyne’i selgitust. „Aga Iraagis ei tohi peatuda ega hoogu maha võtta.”
Varsti pärast kõnealust vahejuhtumit lonkis Burgoyne tagasi oma telki ning kugistas seal alla terve purgitäie antidepressante.
Kuni 1970ndateni ei peetud PTSH-d eraldi sündroomiks. Psühholoogid eeldasid, et sõjastressi all kannatavad ainult nõrgad mehed, kellele see on geenidega kaasa antud. Sõda nähti mehelikkuse tuleproovina, mis pidi tugevad mehed veel tugevamaks muutma. Siiski olid juba 1940ndate alguses rohkem kui pooled patsiendid ravil Ameerika Veteranide Ameti haiglate psühhiaatriaosakondades.
Ravim nõrkuse vastu oli karm
Esimese ja Teise maailmasõja ajal arstiti stressis sõdureid tugevate elektrišoki-kuuridega, kuni, nagu üks ajaloolane ütleb: „Ravi õudused kasvasid rindeõudustest suuremaks.”
Arstide seisukohad hakkasid muutuma 1960ndatel, kui ilmnes nn Vietnami-järgne sündroom – seisundiga, mida iseloomustas sõjaskäinut valdav raev ühiskonna poolt pettasaamisest.
Diagnoose panevad arstid olid tihti armutud Vietnami sõja kriitikud, kes julgustasid oma patsiente osalema sõjavastases liikumises osana teraapiast, et muuta oma masendavad mälestused produktiivseteks emotsioonideks. Selle asemel, et süüdistada sõduri iseloomu, süüdistasid arstid sõda.
PTSH kasvas oma esialgsest seosest sõjavastase liikumisega välja ning muutus objektiivseks psühhiaatriliseks kategooriaks, millel ei ole poliitikaga rohkem seost kui hirmul ja depressioonil. Siiski usub osa mõjukaid kultuuritegelasi ja väejuhte, et PTSH oli liberaalide leiutis, millega nad püüavad oma vaadetele teaduslikku sõjavastast õigustust leida.
Pärast George W. Bushi võimuletulekut hakati neid üsna radikaalseid seisukohti palju rohkem kuulda võtma. Endine börsimaakler, nüüdne pensionär B. J. Burkett on viimased 20 aastat pidanud ühemehevõitlust valelike Ameerika sõdurite vastu.
Ta nimetab neid „võltsveteranideks” ja usub, et PTSH on muutunud sõjavastaste tööriistaks. Küsides temalt Liftoni kohta (psühhiaater Lifton aitas defineerida PTSH-d), tõstab Burkett vihaselt häält. „Jumala eest! Lifton oli sõjavastane aktivist. Kui see oleks tema teha, poleks meil üldse sõdu!”
Ja jätkab siis rahulikumalt: „Vaadake, kokkupuuted surmaga on elu üks osa. Ma nägin pealt, kuidas mu ema suri. Kas mul on seepärast stress?
See polnud mulle kerge, aga ma olen endiselt rivis. Kuhu on kadunud meeste sitkus?”
Kui Adam Koroll kuulis, et Jacob Burgoyne’i komandör oli tema evakueerimiskäsu tagasi lükanud, ei suutnud ta seda uskuda. „Kogu lugupidamise juures, sir – see otsus pole selle sõduri jaoks õige,” oli Koroll komandörile öelnud. Komandör tekitas sellest märkusest suure skandaali. Kuid lõpuks jõuti siiski kompromissile. Burgoyne jäi oma üksuse juurde, kuid pidi minema haiglasse niipea, kui Ameerika pinnale jõuab.
Ametlikult pole Burgoyne’i käigust Georgia osariigi sõjaväehaiglasse palju kirjas. On kindlaks tehtud, et ta registreerus ja lahkus varsti pärast seda. Burgoyne’i ema saatis poega haiglaskäigul, kuid ta ei näinud psühhiaatrit. Burgoyne oli rääkinud arstiga ooteruumis telefoni teel 5 minutit.
Psühhiaater tunnistas Burgoyne’i terveks ning palust tal mõne päeva pärast tagasi tulla, kui ta end halvemini tunneb.
Järgmisel õhtul läks Burgoyne oma sõjaväesemudega välja jooma.
Seejärel, põhjustel, mida ta siiamaani selgitada ei suuda, algatas ta kaassõduri Richard Davisega tüli, mis lõppes Davidi surnuks pussitamisega.
