Milline on tõeline mees? Selle küsimuse üle on arutlenud sotsioloogid, kultuuriteadlased, mehed ja naised, igas vanuses. Mehine mees on justkui peegeldus ürgsest olendist, kelle kohuseks on toita oma pere ja kindlustada oma lähedaste elu.
Meie toimetusel õnnestus veeta üks meeldiv päev koos ürgset mehelikkust õhkuvate meestega Jõgevamaal Puurmani vallas asuvas imelises jahimajas Trofee. Rääkisime jahipidamise seaduspärasustest, maitsesime imetabaseid roogasid ning mis kõige tähtsam – käisime metsas ja nägime oma silmaga, kuidas tegutseb üks tõeline mees-jahimees.
Jahipidamisest üldiselt
Inimesed, kellel ei ole jahipidamisega kokkupuudet olnud, arvavad, et see on jõhker ja tapjainstinktist juhitud tegevus. Tegelikkuses on jahipidamise idee hoopis midagi muud – seda näitab ka suur jahimeeste arv, umbes 1% Eesti rahvastikust.
Jahimehed hoiavad looduse tasakaalu – nad on abiks nii metsaomanikule, põllumehele kui ka autojuhtidele, kellel on suur oht tabada sõiduteel metsloomi. Loomi on aegade algusest peale kütitud, see ei ole tegevus, mille on turustanud võim või tapahimu. Jahipidamise metsa korrigeeriva idee kõrval on ka loomulikult eneseteostuse pool, trofeejaht.
Tihtilugu võib kuulda hala, et Eestis on halb elada. Üks mis kindel, Eesti on jahimeestele just parim koht, kus tegutseda. Eesti on nimelt kõige lõunapoolsem piirkond, kus põder elab, ja kõige põhjapoolsem piirkond hirve paiknemiseks.
Eesti on lausa nii hea jahimaa, et siia tuleb igal aastal umbes 6000 jahituristi. Märkimisväärne number!
Loomariik vs. inimesed
Oleme nii mõneltki käitumistavalt loomariigiga sarnased. Me vajame eluks sööki-jooki-õhku ja meid viib edasi sugutung. Nii nagu inimmaailmas käib võitlus selle üle, kes on parim, kes võidab trofee – nii ka loomariigis.
Kui võrrelda näiteks seda, kuidas peavad pulmi põdrad ja hirved, siis võib märgata olulisi erinevusi. Hirved peavad pulmi nii, et tulevad kokku ühte piirkonda, kus siis kõik isasloomad, pullid, võtavad oma positsiooni sisse ja hakkavad jõrisema.
Hirve hääl metsas on nagu lõvimöire. Kui ei tea, mis hääl see on, siis võib ikka täitsa jube hakata.
Pullid on ümberringi ja emased lehmad on keskel. Hakkab mäng. Päris nii ei ole, et nähakse üksteist esimest korda. Enam-vähem ikka teatakse, kes on selle kandi kõige kõvem tegija. Kõige kõvem säga on lehmade juures. Need, kes on ümberringi, jõrisevad ja mingil hetkel läheb lehmade kiim nii suureks, et pullid hakkavad võitlema. See, kes võidab, paaritub kõigi lehmadega.
Hirvepull on üks targemaid loomi, teda on kohutavalt raske muul ajal küttida kui kiimaajal. Tarkuses ei ole temaga metsas võrdväärset – jooksuajal on ta aga lihtsalt nii loll. Ta tuleb alati uudistama, kes metsa tuli, ja teeb häält ka veel, sest ta arvab, et sa oled hirv.
Põtradel on teistmoodi. Põdralehmad nuuksuvad jooksuajal ja põdrapullid käivad kahe-kolmekesi. Seal on üks suur pull ja teisi nimetatakse satelliitideks. Suur pull on kindral, tal on suuremad sarved. Nemad käivad koos ühe emase juurest teise juures ja põrutavad põdralehma sõna otseses mõttes läbi, kusjuures huvitav fakt on veel see, et kindral ei viitsi tihtilugu ise selles tegevuses kaasa lüüa.
Võõrustaja Trofee
Meie põneva, hariva ja humoorika päeva muutis koduseks meid võõrustanud jahimaja Trofee, mis säras mitmes valguses. Hoone ise tundub Jõgevamaa metsade vahel kui uhke palee ja see tunne ei kao ka tuppa astudes. Tubade kvaliteet ja soojus mõjub hämmastavalt.
Trofees tundsime ennast kui kodus või veelgi paremini. Millele tahaks eriliselt tähelepanu pöörata, oli Trofee koka Roman Altmarti valmistatud imemaitsvad toidud, mis ei jää ühestki küljest alla parimate gurmeerestoranide omale.
End sisse seadnud, paluti meid lauda, kus sattusime maitseelamuste ja jahimehejuttude lummusesse. Õhtuooteks pakuti meile metssea välisfileed vesimündi kartulipüreega, mida täiendas Lõuna-Eesti kukeseentest valmistatud kaste, ja õuna tarte tatin vaniljekastmega pani meie maitsemeeltele imelise täpi i peale.
Kuid see ei olnud kõik – õhtusöögiks kaeti laud veelgi imelisemate kõhutäidetega- põdra carpaccio, toorjuustusalat vaarikatega, ahjus küpsetatud suvikõrvits Parmesaniga. Kõlab nagu luksusrestoran? Maitses veelgi paremini! Täiesti kindlasti soovitame ühehäälselt võtta suund Jõgevamaa poole ja peatuda Trofees!
Taksidermia
Kas te teate, kes on taksitermist? Meie ei teadnud, aga nüüd teame. Nimetus taksidermia tuleneb ladina keelest ning tähendab naha väärtustamist ehk vääristamist.
Eestikeelne vaste – topise tegemine – praegusajal enam kuigi hästi ei sobi: sõnaga „toppima” pole nüüdsel taksidermial enam mingit pistmist. Tänapäeva taksidermist kasutab enamasti eriliselt selleks väljatöötatud materjale ja tema töö hõlmab peale klassikalise topisevalmistamise ka näiteks tehiskeskkondade loomist, mulaažide tegemist kaladest, reptiilidest jne.
Tõeline taksidermist ei saa olla lihtsalt osavate kätega sell, tal peab olema teadmisi bioloogiast, anatoomiast ning ka kunstiannet (maalimine, skulptuur, voolimine).
Taksidermial on mitu suunda. Eesmärkide ning tellijaskonna soovide poolest võib taksidermia jaotada tinglikult kahe suuna vahel: loodushariduslik ehk muuseumisuund ja kommertslikum pool. Ta on omamoodi kunstnik, käsitööline ja loomateadlane ühes.
Meie toredal jahipäeval näitas oma töid ja rääkis valdkonnast Eesti üks tuntumaid tegijaid selles vallas, viimase kahe aasta Eesti meister Ott Koppa. Saime põhimõtteliselt aimu, kuidas näeb topiste tegemise protsess välja nullist lõpuni. Saime teada, et topiste sees ei ole mitte vahtkumm või vatt, vaid igale loomale sobiv sisu. Neid on saadaval erinevates suurustes ja poosides.
Trofee tegemiseks tuleks objekt peale tabamist või leidmist võimalikult kiiresti taksidermisti kätte toimetada, eriti soojemal ajal. Kel soovi teha oma jahisaagist trofee, siis soovitame soojalt pöörduda selle ala tipptegija Ott Koppa poole.
Arvestada tuleks sellega, et see on aeganõudev töö ja mõnikord suhteliselt kallis tegemine – näiteks karutopise tegemine võtab laskmisest kuni valmis trofee tegemiseni umbkaudu 6500 eurot.
Lõpuks see siis algas – meie esimene jahileminek. Olime ennast korralikult varustanud kummikute ja jopedega, nii et muret ei pidanud me oma kehakatete pärast küll tundma. Seik, et osa meist kandsid jahiloogikale vastaselt erksavärvilisi esemeid, muutis meid jahimeeste silmis võib-olla amatöörlikeks algajateks, aga sellest ei lasknud me end heidutada.
Metsasihile jõudes märkasime potentsiaalset jahisaaki – sokku. Aga see sokk ei huvitanud meid primitiivses sihtmärgi mõttes – looma nägu varjas kasvaja ja teadjad jahimehed arvasid, et tema jahtimine oleks tema vaeva leevendav käitumine.
Kuid elus ei ole kõik mustvalge ja kõik ei lähe nii, nagu esialgne plaan ette näeb. Sokku ümbritses hulk teisi kitsi ja tallesid, kelle liikumine häiris sihtimist ja niisiis jätsid jahimehed selle olukorra lasust puutumata.
Mets on midagi erilist vaatamata kõigele, mis peaks justkui häirivalt vastik olema – alates putukaarmeest, kes väsimatult sumisevad ja vaatevälja fokuseerimist segavad, kuni keerukale teekonnale läbi vesise, konarliku ja mõnel juhul ületamatu pinnase.
Mets on koht, kus maailm toimiks justkui aastatuhandeid tagasi. Metsas jahil olles on kõvem mees see, kes tunneb metsa paremini, mitte see, kes omab rohkem nulle pangakontol või kellel on vingem jahivarustus.
Metsas on muidugi ka omad ohud. Küttides peab silmas pidama, et karta tuleks kabuhirmus, haavatud loomi. Kõige suurem tõenäosus looma poolt rünnatud saada on sea poolt, sest neid on nii palju. Mida teha? Joosta ei tohi. Sest siga teeb valerünnakuid ja kiristab hambaid ja väriseb üle keha. Kõik loomad, kes on haavatud, ründavad. Jooksuajal on isased ettearvamatud ja emasloomad on sellised siis, kui neil on pojad.
Nagu teadjad jahimehed, nii on ka loomad õppimisvõimelised ja jätavad meelde inimkäitumise mustreid. Loomad õpivad mõne aasta jooksul hästi palju, kaasa arvatud auto margid – mis autost antakse tina, millisest mitte. (See viimane episood kuulub salaküttimise alla ja on normaalsete jahimeeste poolt taunitav!)
Jaht on olnud selliseks tegevusalaks, mis köidab mehi alateadlikult nende ürgmehelikest algetest. Ja nii see ka jääb. Tänane tehnika ja võimalusterohke IT-maailm on enda alla haaranud suure hulga noori, kelle suhted loodusega on märkimisväärselt nigelad.
Jahil käimine on midagi märksa rohkemat kui loomade pihta tulistamine. See on taasühinemine meie ürgse algega. Noored mehed, andke endale võimalus selle alaga tegelemiseks ja meie Maarjamaa neiud on kindlasti mehelikemate ja turvatunnet pakkuvamate meeste võrra rikkamad!
Tekst: Mai Leemet
Fotod: Urmas Kamdron, Marilin Leenurm
