Suurte õlletehaste kõrval on Euroopas üha popimad tillukesed pruulikojad, mis toodavad jooki vaid ühe väikese piirkonna või kõrtsi jaoks. Just mikrotootjad rikastavad õllevalikut. Miks on Eestis väikseid pruulikodasid nii vähe?
Õllevabrikuid on Eestis läbi aegade töötanud sadu. 19. sajandi lõpul tegid õlut paljud mõisad ning müüsid seda mõisakõrtsides ja lähemates linnades. Uue ajastu tõi kaasa raudtee, mis võimaldas linnade suurtehastel saata kvaliteetsem jook odavalt üle maa. Mõisatehased suleti või muudeti õlleladudeks.
Tänapäeva Eestis pole värsket õlut lihtne leida. Veel hiljuti oli kolme hiiglase: A. Le Coqi, Viru ja Saku õlle kõrval rida väiksemaidki tootjaid, näiteks Karksi, Nigula ja Saaremaa õlletehased.
Praeguseks pole pisikesi pruulikodasid suurt järel ning kohalikud mehepojad peavad piirduma massrüübetega, mida suurtootjad kõigi kolme Balti riigi jaoks valmistavad.
Mõned väiksed tootjad Eestis siiski on. Tallinna Raekoja platsi lähedal asuv Beerhouse teeb oma restorani tarbeks õlut alates 2002. aastast. Saaremaal Pihtlas toodetakse koduõlut aastast 1990. Sillamäe õlletehas on tegutsenud 15 aastat ning nende jook jõuab õllesõpradeni restorani- ja kõrtsilettidelt. Sillamäe õlut on muuhulgas kiitnud ka maailmakuulus õlle- ja viskiekspert Michael Jackson.
Miks on minipruulikodasid vähe?
Teistest Baltimaadest leiab mikropruulikodasid ja väikeseid õlletootjaid küll. Esimese hooga leiab üle 2 miljoni elanikuga Lätis ligi 20 õlletehast. Enam kui 3,5 miljoni elanikuga Leedus oli 2004. aasta seisuga antud väikestele koduõlletootjatele 88 litsentsi. Miks on 1,4 miljoni elanikuga Eestis nii vähe õllepruulijaid? Liis Pajupuu Beerhouse’ist põhjendab seda asukohaga kaamose piiril – tegelikult olevat Eestiski püütud kasvatada humalat ja linnast, aga kuna Eesti asub liiga põhjas, ei jätkunud siin vajalikku päiksevalgust
Eesti Õlleajaloo Seltsi juhataja Andres Sepp leiab, et veelgi tähtsam põhjus on see, et suured tegijad on väiketootjad välja söönud.
Eesti õlletööstus kuulub väliskapitalile. Tegutsema on jäänud õllehiiud: Saku, mille enamusosalus kuulub taanlaste Carlsbergile, soomlaste Olvile kuuluv A. Le Coq ning taanlaste Harboele kuuluv Viru Õlu. Sepa sõnul võimaldas väliskapital teha tootmisse suuri investeeringuid ja seetõttu surid tillukesed kohaliku kapitaliga tegijad nagu Karksi ja Viru-Nigula lihtsalt välja: „Praegu pole väikesel Eesti õlleturul pisitehastele ruumi, sest toodangu omahind ei lase konkureerida. Kui elatustase tõuseb, võivad menukatesse turismipiirkondadesse tekkida pruuliköögiga õllerestoranid.”
Asutame pruulikoja!
Mida peaks väikese pruulikoja loomiseks tegema? Sepp seletab: „Kui mõni rahapõletajast miljonär sooviks praegu investeerida väikeõlletehasesse, on esimene ja otsustav küsimus turg.” Nüüdisaegsed õllevillimisseadmed ja pastörisaatorid on kallid ning suured kaubandusketid väiketootjat jutule ei võta.
Jääb üle pruulida lahtist õlut nagu Beerhouse ja müüa see kohapeal maha. Selleks peavad tehaseruumid ja müügikoht asuma heas kohas, kus aga kinnisvara on kallis. Kuna linnaste töötlemine on ruumi- ja ajamahukas, tuleb välismaalt osta kallid õllekontsentraadid. Paraku on need standardmaitsele mõeldud valmisproduktid, mis ei jäta huvitava majaõlle tegemiseks erilist mänguruumi, kuid on see-eest stabiilse kvaliteediga. Pealegi saab vajaliku mikroõlletehase sisseseade ja vastava koolituse väljamaalt kätte lihtsa vaevaga.
Kas õllekoja korralik sisseseade on kallis.
Palju sõltub ambitsioonist – kas rajada pisike pruulikoda turismitalu juurde, et pakkuda külalistele kannuke omapruulitud kesvamärga, või mitmesajakohaline pubi-õlletehas pealinna?
Kas kasutada täisautomaatseid või poolautomaatseid, uusi või kasutatud seadmeid? Kas võtta seda kõike hobina ja tulla ots-otsaga kokku või ajada taga kasumit, mida tõenäoliselt kiiresti ei näe? Õlleportaali Beerguide üks tegijatest Tiit Konsand ütleb: „Kindlasti peab olema nutikas turundus, et nišiõlut üldse kuidagi inimesteni viia. Jooki võib ju toota väga suures koguses, aga kui joojaid pole…”
Selge – minipruulimine maksab palju. Mida hakata peale kogutud näpunäidetega – panna äri püsti? Oh ei, kohe tuleb põhipõnts – kui kõik kulutused on tehtud, saab usinasti hakata aktsiisi maksma. Sepp seletab: „Kui suured õlletehased on aktsiisilao staatuses ja maksud makstakse alles siis, kui kaup on väravast välja saadetud, siis pisike õllekoda ei saa end aktsiisilaoks vormistada.
Seega tuleb kogu maksukoorem kinni taguda juba enne õlle mahamüümist. Taas jäävad käibevahendid seisma.” Seega paneb Eesti õlletootmisele hävitava hoobi just aktsiis. Sama kinnitab Sillamäe Õlletehase Tallinna esindaja Igor Kulakov. Probleem on just aktsiisi tasumise ajas – kas enne õlle mahamüümist, nagu teevad seda väiketootjad, või hiljem, nagu teevad aktsiisiladu omavad suurtootjad.
Kui palju õlut toota?
Väljaminekuid vaadates tekib küsimus, kui palju tuleks õlut toota, et ettevõtmine ära tasuks. Sepp vastab: „Kui õnnestub leida piisav hulk õllesõpru, näiteks jõukaid turiste, kes on nõus poeõllest vähemalt kolm-neli korda rohkem maksma, võib pruulimisega lõpuks nulli jõuda. Kasumit annavad toitlustamine, üritused jms. Lihtsam on tellida oma õllerestorani valmis õlu, sest maaletoojaid on rohkesti.”
Aga kus on minitootjatele turgu? Konsandi sõnul on asi suhteline.
Õlut võib pruulida kus tahes, alates Alutaguse metsadest ja lõpetades Tallinna kesklinnaga.
Tähtsam on see, kus teda müüakse. Pisipruulikoja õlle säilivusaeg on lühike. „Kui tegu väikse pubi-õlletehasega, on loomulikult hea, kui see asub mõnes käidavas kohas, näiteks Tallinna vanalinnas, Tartu raekoja platsil või Pärnu rannarajoonis. Aga kuna sellise pubi puhul on õlu vaid äri üks osa ja suurt rolli mängib ka kõik muu: toit, teenindus, meelelahutus ja majutusteenus, võib ta muidugi asuda kus iganes. Kõik sõltub omanike nutikusest.” Ka Liis Pajupuu Beerhouse’ist leiab, et kõige parem õlleturg on Tallinnas, kuna tegu on keskuse ja turismipealinnaga. Sisuliselt ei sõltu siinne turg hooajalisusest, nagu näiteks Otepääl või Pärnus.
Eesti õllepoliitika sööb väikemehed välja
Kui Eestis on suurkorporatsioonid väikeõllede tootmise välja suretanud, siis teistes Euroopa maades, sh Baltimaades ja Skandinaavias, on olukord teistsugune. Konsand seletab: „Võrreldes Läti ja Leeduga oleme tõesti vaeslapse osas. Seda fenomeni on seletada veelgi raskem kui väiketehaste kadumist Eestis. Oleme territooriumilt küll väiksemad, aga õlletraditsioon peaks meil olema sama vägev. Seega võiks meilgi olla suurte kõrval vähemalt kümme väikest. Kui võrreldakse Balti riikide majandust, tavatsetakse öelda, et Eesti oma on sammukese võrra ees. Võib olla seisab neil väiketootjate kadumise protsess veel ees? Tahaks siiralt loota, et nii see ei lähe.”
Õlletraditsiooni sidumine Saksamaa ja Austriaga on traditsiooni küsimus. „Eestis on harjutud pinnakäärimismeetodil tehtud ja kaua jääkeldris hoitud n-ö laagriõllega,” ütleb Sepp. „Kuid veelgi huvitavamad on pinnakääritusega inglise ale’id, stout’id jms. „Need joogid on rahvuslik uhkus, mille eest õllekorporatsioonide teerulli põlgavad britid visalt seisavad. Mõelge Belgiale ja nende sadadele rahvusliku eripäraga õllesortidele.
Väiketehased on praegu eriti popid ka USAs, põhjuseks ilmselt see, et hiidkorporatsioonide õlu ei paku õllesõbrale mingit rõõmu.”
Konsand kirjeldab eestlaste joogitarbimise harjumuse muutust: „Tarbijas on kujundatud arvamus, et õlu on läikiva sildiga, sajanditaguste medalitega pärjatud vana ja väärika tehase poolt iidse retsepti järgi pruulitud võimalikult paljudele maitsev „premium”. Eestlane on oma olemuselt konservatiivne ega taha uusi asju kergesti omaks võtta. Seega on võib-olla üks võimalikke põhjusi tarbijate vähene teadlikkus?”
Aprillikuises Postimehes tutvustab A. Le Coqi juhataja Tarmo Noop lähiaegade turgu: „Õllede sortiment lähiaastatel küll väheneb, kuid uueks trendiks tõotavad saada erinevad õllekokteilid või õlle segujoogid. Järjest rohkem ähmastub piir õllede, long drink’ide ja siidrite vahel. Lõpuks ei olegi vahet, kas see jook, mida parasjagu jood, on õlle, veini või piirituse baasil.”
Kas see tähendab, et Eesti õllega on asi ühel pool? Noop leiab, et õlu pigem võidab kui kaotab: „Piirid tõepoolest ähmastuvad. Maitsed muutuvad lihtsalt üsna sarnaseks – inimesel pole enam vahet, mille baasil jook on loodud. Aga õlu sellest ei kaota, vaid tungib sinna, kus varem olid long drink’id ja siidrid. Õlle baasil segujoogid ei konkureeri õlle, vaid just long drink’i ja siidriga. Kindlasti ei hakka õlu ära kaduma.” Üks vihane anonüümseks jääda sooviv õllesõber aga põrutab: „Õllefirmad korraldavad turunduskampaaniaid ja vahetavad silte, aga tootearendust ei ole. Vähegi huvitavaid tooteid tehakse aasta-kaks. Ja siis need kaovad!”
Eesti õllepoliitika sööb väikemehed välja
Kui palju on eestlane läbi aegade õlut joonud?
Sõjaeelses Eesti Vabariigis joodi kallist vabrikuõlut inimese kohta 5 liitrit aastas. „Eelistus oli odaval riigiviinal. Õlut oli odavam ise pruulida linnaseekstraktidest, mis ei olnud aktsiisimaksuga maksustatud. Tuli ka kangem ja magusam,” kommenteerib Sepp. Nõukogude ajal sai lihtkodanik odava joobe eelkõige piiritusveinist ning õlletarbimine oli liidus suhteliselt väike, ENSVs elaniku kohta umbes 40–50 liitrit aastas. Praegu joob inimene aastas keskmiselt 70–80 l õlut. Peediveinist jäänud tühiku täidab kange odavõlu, mis hõivab siinsest õlleturust üle kolmandiku.
Õllemaad ja veinimaad
Kunagi Eestit külastanud kuulus veinitööstur Miguel A. Torres on öelnud: „Maailma maid võib jagada väga mitmete tunnuste järgi. Näiteks õlle- ja veinimaadeks. Eesti on õllemaa. Õlleodrale päikest jätkub, viinamarjale jääb seda aga liiga napiks. Veini-Euroopat õlle-Euroopast lahutav piir läheb läbi Lõuna-Saksamaa.” Beerhouse ei pea end kõrtsiks, vaid õllerestoraniks:
„Meie missioon on edendada klassikalist õllekultuuri, mis on pärit Austriast ja Saksamaalt.
Omal ajal oli õlu rohkem päti- ja tudengite jook. Selles vallas tegi Õllesummer meile alul karuteene, olgugi et nüüd on sellest saanud pereüritus. Alul oli see koht enda pikali joomiseks ja rääkida seal rahvale maitsebuketist oli pehmelt öeldes võimatu.”
