Valge viina kultuur
Venemaa ja viin on üksteise külge ühendatud nagu Siiami kaksikud. Kui viina juua idanaabrid alati ei mõista, siis viina teha oskavad nad vägagi.
Maailma esimese viinategija nime välja selgitada pole lihtne. Arvatakse, et kange alkoholi tegemine sai alguse Aleksandria alkeemikutelt, iirlastelt või Bagdadist. Ka venelased ja poolakad ihkavad endale viinaleiutaja au. Küll on aga kindel, et viina või piiritust ei kasutatud algselt mitte mõnujoogi, vaid pigem arstimina.
Viina üldlevinud nimetus vodka pärineb venekeelsest sõnast voda (vesi). Mujal maailmas seostatakse piiritust ja viina samuti veega – aqua vitae ehk eluveega. Esimest korda märgiti joovastav jook Venemaal ära Nestori kroonikas, kus suurvürst Vladimir lükkas 986. aastal tagasi alkoholi keelanud islamiusu, kirjutades: „Vene jook – see on rõõm, me ei suuda ilma selleta.” Umbes sama deklareeris kunagi minu napsulembeline vanaisa: „See viin on üks ilmatuma hea asi ja küll mina seda tahan!”
Moskvas elanud Rootsi diplomaadid kirjutasid 1505. aastal, et venelased on leiutanud tulivee, mida igal sammul kaanitakse. Kolmkümmend aastat hiljem viinatootmine monopoliseeriti ja sellest sai tõeline võimuvahend. 1533. aastal avati esimene tsaari kabak ehk kõrts, kus ei pandud rõhku söögile, küll aga joogile, mida sai kaasa osta ja kohapeal ohtralt kõrist alla kallata. See oli koht, kus kakeldi, mängiti täringut ja veedeti muidu lõbusalt aega.
Aastast 1556 valitses riiki tsaar Ivan IV ehk Ivan Julm, kes lasi riigikassa täitmiseks luua üleriigilise viinaköökide ja kõrtside keti. Tollased välismaa kaupmehed kirjeldasid nendes „vene baarides” padujoomist ja kohalike kõride uskumatuid vägitegusid. Tsaar Peeter I andis 1716. aastal viina valmistamise ainuõiguse aristokraatidele ja kaupmeestele.
Tsaar ise armastas pummeldada, kuid talle meeldis väga ka see, et alkoholimaksudest täitus riigikassa. Viin aitas sissetungijate vastu sõdida ja samas sai viina abiga riigipiire laiendada.
Vodka suhtes on olnud ohtralt poolt- ja vastukampaaniaid. Osa tsaare pooldas alkoholi, kummutades seda hoogsalt ka ise. Mõni valitseja üritas alkoholi vastu võidelda, kuid enamasti edutult. Üks viimaseid katseid oli see, kui nn tsaar Mihhail Gorbatšov keelas alkoholi müügi. Hiljem alkoholimürgituste ja puskariajamise statistikat uurides saadi aru, et see võitlemine oli suur viga. Väidetakse, et alkoholipiirang kukutaski punase võimu.
Viina valmistatakse valdavalt tärklist sisaldavast toormest. Parim on teravili, mille tärklisesisaldus suurem, nagu nisu, rukis, oder, mais, riis.
Lisaks aetakse viinapiiritust kartulist ja suhkrupeedist. Kanget alkoholi toodetakse ka viinamarjajääkidest, kui mahl on veini tootmiseks välja pressitud.
Algselt maitsestati vene viina erinevate lisaainetega, millest mõned olid tänapäeva mõistes kohutava kvaliteediga. Selleks, et viin oleks puhas kahjulikest kõrvalainetest, andis oma panuse 19. sajandi kuulus vene keemik Dmitri Mendelejev, kes tegeles vee ja piirituse uuringutega. Tema näpunäidete alusel Venemaa viinatootmine aja jooksul standardiseeriti.
Tänapäeval aetakse Venemaal väga erinevat viina. Paljud viinatootjad tahavad valmistada lihtrahvale kergelt kättesaadavat „odavat” viina. Selle puhul kannatab kvaliteet, sest viina hind sõltub piirituse päritolust ja kvaliteedist. Venemaa avarustes leidub palju võltsviinameistreid ja keelust hoolimata aetakse kodust puskarit ehk samagonni. Palju toodetakse kõrgekvaliteetset Premium-viina, mida müüakse läände. Luuakse turunduslegende viitega erilisele vee puhtusele, filtritele või ajaloole.
Seega on kõigil maitseviinadel midagi lisaks, millega saab peita piirituse kvaliteedi vigu.
Samamoodi peidab ebameeldiva aroomi ja maitse viina hoidmine sügavkülmas. Selleks, et aroomi ja maitset paremini tunnetada, tuleks viina juua jahutatuna 6–10 °C-ni.
Viinapärlid
„Kes joob lihtsalt valget viina, sel säilib nii terve mõistus kui ka mälu või siis kaovad mõlemad.”
„Kas võib uskuda säärase inimese arvamust, kes pole saanud mahti peadki parandada?”
„Ja võtsin kohe klõmaka!”
„Kus ma jõin ja mida? Ja mis järjekorras? Kas ma tegin joomisega endale head või tegin kurja? Seda ei saa nüüd enam mitte keegi teada, ei iialgi.”
Venedikt Jerofejev „Moskva – Petuški”
„Viin väikestes doosides ei ole tervisele kahjulik suurtes kogustes.”
S. Vititski „Selle ilma väetid”
„Tuuaksegi muidugi intelligentse kandiku peal limonaadi. Karahve sees. Kallasin klaasi. Joon samuse tühjaks, tunnen, kassanäe – viin. Kallasin teise täie. Jumala eest – viin. Kuradima lugu! Kallasin karahve tühjaks – kõige ehtsam viin.
– Too veel!” hüüan.
Mihhail Zoštšenko „Limonaad”. Lugu mehest, kes viinavõtmist maha jätta üritades söögi kõrvale limonaadi tellis.
„On see viin?” küsis Margarita nõrgal häälel.
Kass oli nii solvunud, et pidi äärepealt toolilt üles kargama.
„Taevake, kuninganna,” kähises ta. „Ma poleks eales söandanud daamile viina valada. See on puhas piiritus!”
Mihhail Bulgakov „Meister ja Margarita”. Peemot pakub Margaritale juua.
„Kaks päeva olin maas, arstisin ennast piiritusega.“
„Hõõrusid?“
„Meiesugustele ei aita hõõrumine midagi.”
Ilja Ilf, Jevgeni Petrov „12 tooli”. Kirstumeister Bezentšuk tutvustab Ippolit Matvejevitšile oma ravimeetodeid.
„Viin peab olema ikka üks ehtne ja õige viin, aga mitte mõni juutide kodutehtud sodi.”
Jaroslav Hašek „Vahva sõdur Švejk”. Välipreester Otto Katz selgitab, milline on õige viin.
Tekst: Aare Karolin Fotod: Aare Karolin,
